Esmaspäev, 23. oktoober 2017       

ESILEHELE

english »    

UUDISED
KOOLITUSED
Männirahu Mõttemaja
LAAGER RISKILASTELE
  - Laagri tutvustus
  - Toetajad
PROJEKTID
  - Käimasolevad
projektid

TUGIISIKU ABIMATERJALID
PROGRAMMID
  - ALT Bumerang
  - ALT Teine Tee
  - Ohvriempaatia
KONVERENTSID
ARTIKLID
TEADUSARTIKLID
PÕHIKIRI
 - Majandusaasta
aruanded

 - Eetikakoodeks
PARTNERID
ALBUM
ESITA KÜSIMUS
JUTUTUBA
INTRANET
KONTAKT
KOMPETENTSIKESKUS


Külastusi: 506517

ARTIKLID


KAPLANAADIST IDA EUROOPAS, AGA MITTE AINULT. KAPLANAADIST VANGLAS, AGA MITTE AINULT

Avo Üprus

2007

Valmistudes mõtlesin, mida siis öelda Vana Euroopa kaplaneile Ida Euroopast ja veel nõnda, et see ütleks midagi olulist ka Ida Euroopa kaplaneile. Kuulun nende vaimulike hulka, kes võlgneb oma maailmavaate ja hariduse Euroopa kultuurile ning kirjandusele. Näen Euroopat kasvava puuna, mille juured on Jeruusalemmas, Roomas ja Ateenas: rooma õigus, kreeka kultuur ja ristiusk on sajandeis vorminud euroopa kultuuriruumi. Oma ambivalentne tähendus on olnud Prantsuse revolutsioonil ja luterlikul reformatsioonil. Selles mõtlemisruumis sisalduvad väärtused juhivad neisse uskuvaid inimesi otsuste tegemisel. Seetõttu ei ole mul tulnud Eesti iseseisvumise järel oma maailmavaadet revideerida ja olen saanud jätkata oma isiksuse ehitamist samale vundamendile, mille olid rajanud mu lugemus ja lapsepõlv. Nõukogude koolisüsteemile ei võlgne ma midagi, suur osa kasvamisest toimus pigem alaealiste ja hiljem täiskasvanute karistusasutustes, aga see pigem kinnistas kui hägustas vabaduse ja vabade inimeste ühiskonna ideaale. Kuna nende asutuste mõte oli inimese murdmine ja laostamine, siis kaplaneid GULagis mõistagi ei olnud. Tahaksin, et mu ametivennad mõtleksid oma töökeskkonnale ja selle mõjudele ning püüaksid leida teid inimvaimu ja hinge kahjustuste minimiseerimiseks. Ida Euroopa vanglad ei ole enam osa GULagist, aga enamus neist kannab eneses lähiajaloo jälgi. Nõnda ka meie ühiskonnad laiemalt. Kõige laiemas kontekstis peame nägema end postmodernses ja globaliseeruvas maailmas, kitsamas mõttes Euroopa Liidus, ahendades vaatevälja veelgi, märkame eneselegi üllatusena postsotsialistlikke mõtte- ja tegutsemismalle. Mulle tundub, et Ida Euroopa vanglavaimulik leidis end nendega oma töö algul lausa laupkokkupõrkes. Vähemalt minuga oli see kindlasti nii, kuna alustasin vanglatööd vabatahtlikkuse alusel ajal, mil Eesti ei olnud veel vaba.Võimaluse andis selleks Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikides 1988. aastal NL siseminister Bakatini määrus. Mõned aastad hiljem (1992 –1994) kui jätkasin Keskvangla vaimulikku teenimist oli vangla sadadest ametnikest vaid kaks, kellega sain eesti keeles suhelda. See vangla, mis oli ehitatud merekindluseks ja mida seetõttu Patareiks kutsuti ja kus juba 19 sajandil ei saanud hoida hobuseid, sest need surid kopsuhaigusesse, mahutas üle tuhande kinnipeetava. Tänaseks on Patarei suletud. Ja kõigis ülejäänud vanglates töötavad kaplanid. Neid on kokku 17, keda koordineerib justiitsministeeriumi sotsiaalosakonnast peakaplan Igor Miller. Eesti vanglakaplanaadist räägib ta teile ise.

Minu palvel viis Riigikogu MSI osakond läbi lühiuuringu kaplanaadist ja tööhõivest Ida Euroopa vanglates. Selleks saadeti välja küsimustikud nende riikide parlamentide infoteenistustele. Pöörduti ka European Offender Employment Forumi poole. EOEF tegevjuht Madhuri Vadgama möönis, et korralikke uuringuid mind huvitavate teemade osas ei ole tehtud. Vastasid ka Läti, Makedoonia, Slovakkia, Rumeenia, Horvaatia, Leedu. Ungari olukorrast saab aimu Gabori kirjast. Lätis vastasid nii parlamendi kui ministeeriumi ametnik, ka olen ise varasematel aastatel külastanud Lätis mitmeid vanglaid ja siseministeeriumi. Olukord on paranenud, aga eelpoolnimetatud postsovieetlikkus vahib siiski igalt poolt vastu.

Kaplan toimetab kui meedium, vahendaja, vahemees mitmeski mõttes. Olles ideaalis tühjaks paigaks, millel Jumal inimestega kohtuda võib, on ta ka aktiivseks ühendusevõtjaks ja pakkujaks vangistatud inimese omastega, karistuse täideviijatega ning nii reaalse kui potentsiaalse võrgustikuga asjaomaste isikute umber. Kaplan on vahemeheks ka teistes sotsiaalsetes struktuurides, kuhu kirik teda lähetab. Eestis toimib ka sõjaväekaplanaat umbes kahekümne tegevkaplaniga, algatatud on töö ka politseis, Eesti Kirikute Nõukogu peab oluliseks haiglakaplanaadi teket. Iga kaplani ülesanne on tervendada keskkonda, milles ta toimib. Usun selle olevat oluline kõikides riikides ja tean samas, et kaugeltki mitte kõikjal see ei õnnestu. Kaplanid kaotavad sageli sideme neid läkitanud kirikuga, ei hoia ühendust piiskoppidega ning kirikuvalitsused ei väärtusta kaplanite tööd. Riigid ei pruugi mõista kaplanaadi missiooni – olgu siis siseriiklikul või Euroopa tasandil - ning vähemalt Ida Euroop as jätkub ametnikke, kelle arvates kaplanid on mõistetamatud ning seletamatud ja koormaks riigieelarvele. Valitsuse tasemel Eestis nii ei mõelda, aga keskastme ametnike hulgas võib taolist suhtumist kohata. Lätis minu hinnangul veel enam.

Kui nüüd minna kirjeldustelt sisulise jutu juurde, siis peavad kaplanid ja kirikud – aga iga kaplan on kiriku esindajaks, veel enam, isegi kiriku kohalolekuks oma töökeskkonnas – peavad kaplanid ja kirikud mõistma, et Jeesuse jutt soolast ja valgusest ei ole mingi ilukõne vaid fakt, et valus sool võib tervendada meiegi maailma haavad. Peatada põletiku ja roiskumise. Selge on ka see, et sool haavades sulab ka ise. Aga samas on see ainsaks reaalseks võimaluseks olla oma kutsumise kohane. Me vastutame meile usaldatu eest. Olgu seda siis vähe või palju, olgu selleks siis üks vangla või kogu riigi vanglad, parlament või europarlament. Igal pool kohtame väljakutseid, mille vältimine on reetmine.

Kaplani töö kriminaalpreventiivset aspekti on võimatu alahinnata. Ometigi seda tehakse. Teadaolevalt näitavad mitmed uurimused, et liitumine usukogukonnaga on uusi kuritegusid ärahoidva faktorina teisel kohal peale püsivaid peresuhteid. Kannatuste ja kahjude ärahoidmine on hea, aga raskesti mõõdetav. Samas on see kaplani tööga kaasnev lisaväärtus

Me oleme Eestis välja kujundanud iseseisva riigi struktuurid. Nüüd tahame tuua võimu rahvale lähemale: muudame valimisseadust, erakonnaseadust, tuleme presidendi otsevalimiste juurde. Aga kõige olulisem on vundament. Head kaplanid: teie teate, mis see on. Kui võrrelda ühiskonda majaga – aga nõnda ka selle sotsiaalseid struktuure – siis saab selle maja vundamendiks olla vaid usk iga inimese väärtuslikkusesse ja väärikusse. Mitte kedagi ei tohi kohelda tema väärikust haavavalt. Te olete kõik lugenud sellest, mis toimus Iraagi sõjaväevanglas. Meile kaplanitena ei ole saladus, et ka kriminaalkaristust kohaldavates tavalistes vanglates alandatakse inimest. Seda ei tohi lubada. Ma ei tea, kus olid Iraagi juhtumil kaplanid – kui neid pole vanglas, siis USA armees peaks neid ju olema. Teie teate, kus olete teie sellal, kui alandamine toimub teie vanglas. Ja me kõik teame, kus on Kristus sellal: tema on selles, keda alandatakse. Maja, mis ei ole ehitatud inimväärikuse vundamendile, ei jää püsima. Sotsiaalne struktuur, mis ei ole ehitatud sügavale respektile teise inimese vastu, ei jää püsima. Nõukogude impeeriumi krahh näitas seda ilmekalt. Aga majal peavad olema ka seinad: seinteks on iga inimese õigused. Alates ÜRO ja Euroopa Nõukogu aktidest – sealhulgas vangide kohtlemise miinimumstandardid – ja lõpetades kohalike seaduste ja rakendusaktidega on nad iga inimese jaoks, iga inimese kaitseks. Ja me peame ka selle järele valvama. Alles seejärel saame rääkida tõsiseltvõetavalt abielu pühadusest, töö väärtustamisest, solidariteedist ja ühisvastutusest. Eurooplasena olen selles veendunud.

Kiusaka eestlasena aga toon välja ka vastuolud. Tuntud konflikt on turvalisuse ja inimõiguste vahel. Üldise ja isikliku hüve vahel. Kindlasti ka rehabilitatsiooni, restitutsiooni ja retributsiooni vahel. Karistava ja taastava õiguse vahel. Moraalsed valikud on meie reaalsus. Siin saate olla abiks otsustajatele. Ida Euroopa probleemiks on ka vaesus. Mitte selline nagu Aafrikas, aga ikkagi inimest alandav. Vaesusel on mitu nägu: on aineline vaesus, aga on ka vaimne ja hingeline vaesus. Koos on nende nimi kollaps. Inimsuse kokkuvarisemine.

Meie riigid teevad pingutusi ainelise vaesuse vähendamiseks. See on lihtne: peame lihtsalt paremini töötama. Meie maade tootlikkus ja efektiivsus on kordades madalam Vana Euroopa tootlikkusest ja efektiivsusest. Paremaks töötamiseks on vaja paremat haridust. On vaja kasvatada vaimset ja hingelist rikkust. Kõne all ei ole mitte majanduslik vaid kõlbeline jätkusuutlikkus. Vanglakaplanid saavad minust aru. Ida Euroopa elab postsotsialistliku vaakumiga hinges. Kas ja kui palju on see elu? Reaalne on, et omamine prevaleerib armastuse ees. Ohverdumisest rääkimata. Kiirete arengute aeg lüpsab tühjaks energiast, kingib enneolematu kogemuse, aga võtab elust aastaid. Meeste eluiga Eestis on madal, välistest asjaoludest tingitud vigastuste ja surmade arv kõrge. 53 000 registreeritud kuritegu ja 300 000 vägivallategu aastas, 1,4 miljonit elanikku. 4800 kinnipeetavat ja 6000 probatsioonialust. Qua vadis?

Ma lähen sammu edasi: meie riikidest on tuhandeid inimesi Vana Euroopa ja Uue Maailma vanglates. Ainult Eestist kipub neid olema tuhatkond. Soomes käivad kaplanid neid vaatamas, Thaimaale hästi ei jõua, Ameerikasse samuti. Kuritegevuse migreerumine on valdav, kuritegevus on rahvusvaheline nähtus, EPCA ja IPCA peaks vaatlema ka seda aspekti. Ja siit edasi: tornide varisemine 11. septembril, Madridi katastroof, Moskva pantvangidraama, avavad meie ees uue lehekülje, millele on verega kirjutatud uued väljakutsed.

Ma ei hakka siin analüüsima Bushi või Blairi või meie valitsuste hoiakuid ja poliitilisi valikuid. Konverentsi eripära silmas pidades viitan vaid kommunismi kokkuvarisemisega kaasnenud vajadusele leida uus vastane. See on leitud rahvusvahelise terrorismi näol. Veel enam: taas on see vastane mütologiseeritud, “kurjuse telg” ja muu selline retoorika viitab sellele üheselt. Ma ei oska seletada, kas kristlik fundamentalism vastandab end islamimaailmale teadlikult või ebateadlikult. Ma ei oska ka määratleda, kellele on primitiivne ja vastandumisele ülesehitatud islam kasulik. Aga me ei saa nendest kummastki mööda. Tuleb teadvustada, et religiooni toomisega maailmaareenile on vallandunud varjatud ja vähekasutatud jõud. Minu küsimus on meie, Ida Euroopa ja eriti Balti riikide valitsusele, kas hakatakse mõistma, et religioon on tohutu jõud, mis kordades võib nii suurendada kui vähendada nii terrorismi kui tavakuritegevuse ohtu, ainelisi ja moraalseid kahjusid ja inimolendite kannatusi. Ja seda jõudu peab õppima tundma, sest kardetakse vaid tundmatut, aga tundmaõpitu on inimestele ikka kasuks tulnud. See räägib religiooniõpetuse vajalikkusest nii vanades kui noortes euroopa maades. Inimestele peab saama palju selgemaks, mis see on, mida nad usuvad ja mis on see, mida nad eitavad. Ja miks nad seda teevad.

Olles ligi viisteist aastat vaimulikuna ja enamasti riskirühmadega töötanud ütlen ma veendunult: meie asi on maailma tasakaalustada, tervendada ja hingestada. Me peame viima maailma fundamentalismist välja. Me peame õpetama usu tegelikkust: seda, mis ei vastandu, hävita, lõhu inimsuhteid ja elusid vaid liidab, avardab ja tõstab uuele kvalitatiivsele tasandile kogu inimeseks olemise. Me peame tegelema kaotatud või kadumakippuva inimväärikuse ja inimlikkuse esiletoomisega ka kõige lootusetumates oludes. Sest ka kõige piiratumas keskkonnas – vanglas ja sõjas – on võimalik piiramatu vaimne ja hingeline kasv.

Vajadus leida uut vaenlast, kelle vastu konsolideeruda, näitab aga ilmselgelt ära ka vana maailma väärtuskriisi. Sisemise väärtuskeskme umber koondumise asemel oleme koondunud vaenlase vastu. Mitte kellegi poolt vaid kellegi vastu. Tegelikult tähendab see suutmatust, positiivse ideaali jõuetust maailma tasandil. Ja nüüd ma küsin: kuidas on vana Euroopaga? Kas minu lapsepõlvest kaasa toodud ja säilitatud ideaal ühtsete kristlike väärtuste Euroopast elab veel? Kas ta suudab kujuneda meid liitvaks ja konsolideerivaks jõuks? Kas rooma õiguse, kreeka filosoofia ja jeruusalemma risti juurtest kasvanud puu hakkab õitsema ja vilja kandma või kuivab ta söe ja raua ühendusena sootuks. Kirikul tuleb vastata. Mäletate, ma ütlesin algul, et iga Kaplan on kiriku kohalolek maailmas: vanglas, parlamendis, valitsusasutuses, koolis ja sõjaväes. Haiglates ja vanadekodudes, töökohtadel ja kogukonnas. Sõna on teil: kaplanid. Pikk konverents on ees. Andke selle lõpul oma sõnum: hingestage ja ühendage Euroopa.