Esmaspäev, 23. oktoober 2017       

ESILEHELE

english »    

UUDISED
KOOLITUSED
Männirahu Mõttemaja
LAAGER RISKILASTELE
  - Laagri tutvustus
  - Toetajad
PROJEKTID
  - Käimasolevad
projektid

TUGIISIKU ABIMATERJALID
PROGRAMMID
  - ALT Bumerang
  - ALT Teine Tee
  - Ohvriempaatia
KONVERENTSID
ARTIKLID
TEADUSARTIKLID
PÕHIKIRI
 - Majandusaasta
aruanded

 - Eetikakoodeks
PARTNERID
ALBUM
ESITA KÜSIMUS
JUTUTUBA
INTRANET
KONTAKT
KOMPETENTSIKESKUS


Külastusi: 506517

ARTIKLID


KRIMINAALÕIGUSEST GLOBALISEERUVAS MAAILMAS

Jaanus Kangur

Prof Eduard Raska mälestuseks koostatud artiklite kogumik 2009

Kriminaalõigusest globaliseeruvas maailmas

Ühiskonna tsiviliseerituse astet saab hinnata selle vanglate järgi - Fjodor Dostojevski -

Eesti on üks juhtivaid riike kinni peetavate isikute suhtarvu poolest

Ei ole kellelegi üllatuseks, et Eesti on mitme negatiivse näitaja poolest üks juhtivaid riike maailmas. Nõndasamuti on Eestis karistust kandvate kinnipeetavate isikute suhtarvuga. Justiitsministeeriumi andmetel kannab meil karistust hetkel ca 3550 isikut. Ministeeriumi arengukava kohaselt on plaanis vähendada kinnipeetavate isikute arvu 2012. aastaks 3200-ni ning aastaks 2015 3000-ni. Selleks on ette võetud mitmeid meetmeid, nagu suurem ennetähtaegne vabastamine, karistuste lühendamine ning alternatiivsete karistuste rakendamine. Meetmed on andnud oma soovitud tulemused -- kui 01.01.2006 oli kinnipeetavate isikute arv 4410, siis 01.01.2007 oli sama näitaja 4310. Nii on küllalt tõenäoline, et püstitatud statistiline näitaja vastavaks tähtajaks ka saavutatakse.

Kuritegevuse arv pole vähenenud

On loogiline eeldada, et kui meil on vähem kinnipeetavaid isikuid, siis sooritatakse ka vähem kuritegusid. Vähemalt kodanikuna eeldan ma, et nii kinnipeetavate suhtarvu vähendamist, kui kuritegevuse ennetamist ja takistamist, viiakse ellu võrdse intensiivsuse ja proportsionaalse tulemusega. 2008. aastal registreeriti kriminaalmenetlusregistri järgi 50 977 kuritegu, 2007. aastal oli sama näitaja 50 375, 2006. aastal oli registreeritud kuritegude arv küll suurem -- 51 834, ent vähenemine on olnud teise astme kuritegevuse arvel ning raskemate kuritegude arv on vastupidi kasvanud, olles 2006. aastal 2688 ning 2008.a 2965. 2009. a jaanuaris on Justiitsministeeriumi andmetel varguste arv võrreldes eelmise aastaga kasvanud 14% ning kelmuste arv 21%. Seega ei ole kuritegevus vähenenud, vaid kasvab ning seda igas pea igas valdkonnas. Kui üks meede kinnipeetavate arvu vähendamiseks on ennetähtaegne vabanemine, siis ka kriminaalhooldusaluste poolt toimepandud kuritegude arv on kasvanud. Statistikaameti andmetel sooritasid kriminaalhooldusalused 2006. a 164 I astme kuritegu ning 2007-ks aastaks oli see arv kasvanud 173-ni, veel enam on kasvanud kriminaalhooldusaluste süütegude arv.

Käive on suur, ent kasum väike

Seega -- kinnipeetavate arvu vähendamine ei tähenda automaatselt kuritegevuse vähenemist, vaid tähendab vanglasüsteemi suuremat „käivet”. Isikud, kes varem kandsid pikki karistusi, teevad seda nüüd väikeste „vaheaegadega”. See tähendab, et Eesti vanglasüsteem ei täida oma seaduslikku kohustust suunata kinnipeetavaid isikuid õiguskuulekale käitumisele. Vanglat võib tinglikult nimetada tööstusharuks, kus sisendiks on ühiskondlik norm, materjaliks hälbiv isik ning väljund peaks olema turvaline ühiskond. Praegu toimivad vanglad pigem iseenda jaoks e pidevalt tegutsemisprotsesse uuendades, ent tootlikkus jääb samaks või veelgi väiksemaks. Miks? Toon välja kolm põhjust:

Tasandiviga

Esiteks, nagu inglise filosoof Gilbert Ryle räägib Descarte’i filosoofia kategooriaveast võib Eesti karistuspoliitikas (nii teoorias, kui praktikas) rääkida tasandiveast. Mis lihtsustatult tähendab, et iga süsteemiaste toimib madalamal tasemel kui tema roll seda ette näeb. Näiteks vanglate juhtkonnad, kes peaksid olema ühe vangla kontekstis tippjuhid ning tegelema visionaarsete ning poliitiliste suundade arendamisega, toimivad tegelikkuses manageridena e tegelevad vangla igapäevase juhtimisega, mis peaks olema keskastme juhtide roll. Küsimus pole tingimata vanglajuhtide ebakompetentsuses, vaid samas tasandiveas veelgi kõrgemal e karistuspoliitikas tervikuna. Igavikku lahkunud professor Eduard Raska kirjutab, et Eesti karistuspoliitika on rajatud Saksa kriminaalõigusdogmaatikale, mis on ühiskonnaelu tegelikkuse suhtes irratsionaalne ning destruktiivne. Raska sõnul on Eesti karistuspoliitika enesesse sulgunud ning pole suutnud käia riigiteooriate arenguga ühte jalga ning on ligi sajandi võrra maha jäänud kaasajale kohastest ühiskonna ja riigi käsitlustest. Eesti karistuspoliitika on rajatud totaalse riigi teooriatele, mille apologeedid Hobbes ja Machiavelli peaksid olema pigem huvitav ajalooline lugemine, kui tegeliku toimimise alus. Kõik sellises kriminaalpoliitilises paradigmas loodud tegevused on süsteemiloogilised e annavad tulemuse ainult süsteemikeskselt. Mis teebki Eesti vanglasüsteemist tööstusharu, mis käitleb teatud aja jooksul teatud hulka inimesi ning muuta saab käitlemise kui protsessi efektiivsust, ent mitte tulemuse kvaliteeti.

Vähikõnd

Teine oluline põhjus on vanglasüsteemi keskendumine puudustele. Justiitsministeeriumi arengukava kohaselt on üks meede karistuse efektiivsemaks muutmiseks retsidiivsusriski vähendamine, mille tarvis hinnatakse kinnipeetavate riske ning vastavate sekkumistegevuste kaudu püütakse neid vähendada. Sisuliselt on tegemist selg ees liikumisega, olles näoga riski ja seljaga õiguskuulekuse poole. Harvardi ülikooli professor David Laibson ja Carnegie Melloni ülikooli professor George Loewenstein väidavad, et inimest stimuleerib pigem potentsiaali rakendamine ning mingi hüve taotlemine, kui riski vähendamine ning kahjust hoidumine. Murphy seaduse järgi näidatakse ühele poole kummardudes paratamatult teisele poolele tagumikku. Vooruste arendamine vähendab automaatselt riske, ent mitte vastupidi.

Struktuuri jäikus

Kolmandaks on iga suur süsteem jäik ning hõlmab endas hulka bürokraatiat, mis takistab kaasaegsele süsteemile möödapääsmatult vajalikult dünaamiline olemist. Riigikogu otsuses, millega kinnitati kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010, on kirjas: süütegusid ei ole võimalik vältida või märgatavalt vähendada üksnes kriminaal-justiitssüsteemi või riigivõimu abil, ennetustöösse tuleb kaasata ka kohalikud omavalitsused, majandusringkonnad ja ühiskondlikud organisatsioonid.

Õigusloome määrab turg

Lähtuvalt kriminaalpoliitika arengusuundadest ning veel enam sotsiaalsest tegelikkusest, on kasulik ümber hinnata Eesti kriminaalpoliitika alused ja praktikad. Nagu Raska viitab, on kaasaegse õiguse alused ning autoriteedid üha enam üleilmsed korporatsioonid. Turgude rahvusvahelistumine (ning mitte ainult impordi- ekspordi suhte alusel, vaid üha komplitseeritumalt, kus nii tootmine, kui turustamine on jagunenud mitmele kontinendile) ja rahvusüleste teabe- ja kommunikatsioonikanalite teke esitavad rahvusriikidele väljakutse avalike teenuste (sealhulgas õigusliku reguleerimise) pakkumise osas ning muutuvad seeläbi ohtlikuks nende autonoomiale (Cenry 1995, Kobrin 1997). Just seetõttu on viimastel aastakümnetel märgatavalt suurenenud rahvusvaheliste normide ja regulatsioonide arv (Zürn 1998). Samas ei suuda rahvusvaheline seadusloome jõuda järele rahvusvahelise majanduse arengule ning nende vahel valitseb suur lõhe, eriti sellistes valdkondades nagu keskkond, finantsturud ja internet, mille ulatus ja mõjud ületavad kaugelt rahvusriigi piire. Nii on rahvusvahelise seadusloome ja tegeliku koostöö vahel suur lõhe ning selles valdkonnas valitseb tasakaalustamata areng (Kohler- Koch 1993, Rosenau ja Czempiel 1992, Young 1997). Seda enam on küsitav seadusloome rajamine ülimuslikele riigiteoreetilistele alustele. See tähendab eelpool nimetatud lõhe teadlikku suurendamist, kuna sellised lähtealused ei võimalda mingilgi viisil arengut vastavalt rahvusvaheliste turgude ja teabevahetuse arengule. On veel võimalik, et erinevate reguleeritavate valdkondade puhul lähtutakse erinevatest eeldustest: kriminaalõiguses machiavellilikust ülimusliku riigi ideest ning majandust puudutavas seadusloomes ollakse enam avatud ja tundlikud turgudel toimuvale. See oleks võimalik vaid juhul, kui kriminaalõigust oleks võimalik isoleerida muust seadusloomest. Õiguspositivistlikust seisukohast vaadatuna on kuritegevus iseseisev nähus ning seda on võimalik käsitleda eraldiseisvana muudest nähtustest. Kaasaegne ühiskonna areng ning eriti maailma globaliseerumine ei võimalda selle illusiooni säilitamist ning pigem paneb arvama, et kuritegevus on laiapõhjaline ning mitmete tegurite koosmõjul toimiv sotsiaalne nähtus. Nii peaks ka kriminaalõigus enam lähtuma ühiskondlikest arengutest ning olema kooskõlas kaasaegsete sotsioloogiliste teooriatega.

Seaduse jõustamise vahendid

Õiguspositivismi järgi on seaduse aluseks riik e valitsus, tavaõigusliku lähenemise järgi ühiskond (mis ei ole piiritletud ühe riigi territooriumiga, kuna ühiskondlikke tendentse ja arenguid mõjutavad paljugi rahvuse- ja riigiülesed meediumid) e valitsemine, mis tähendab avaliku ja erasektori institutsioonide vahelist võimu jagamist ning kattumist nn poliitika võrgustikes (Kooiman 1993). Kui seaduse aluseks on riik, siis igasuguse seadusliku akti jõustamise vahend on jõud e sunnimehhanism, mis peamiselt on teoreetilist laadi st sätestatud sanktsioonidena ning aeg- ajalt nende sanktsioonide aktualiseerimise kujul e karistusena. Ühiskonna põhine seadusandlus on enam jõustatud tahte kaudu -- kuna seadusandlus ise lähtub ühiskondlike huvigruppide vajadustest, on selle jõustamine ka enam vastuvõetav ning kontrollitav nende huvigruppide poolt. Riigi poolt rakendatavad sunnimehhanismid on kindlasti kulukamad ning muutustele rigiidsed, samas erasektor ei pruugi enesereguleerumise luhtumisel olla sunnimehhanismide rakendamisel piisavalt range ( Baldwin ja Cave 1999). Kui käsitleda riiki e valitsust ja ühiskonda e valitsemist kui jagatud funktsiooni skaaladel era- ja avaliku sektori koostöö ning seadusliku kohustuse ulatus (Knill 2003), siis efektiivse karistusõiguse seisukohalt on kasulik nende tasakaal e seadusliku kohustuse ulatus on punktis, kus selle kulukus ei ületa oma efektiivsuse määra, olles samas tagatiseks eneseregulatsiooni nõrkustele ning era- ja avaliku sektori koostöö viidud määrani, kus sunnimehhanismide rakendamise vajadus on oluliselt minimaalsem, kui ülimuslikus e absoluutse valitsemisega riigis, kus nimetatud koostöö on kujutatav ainult hierarhilise suhtena.

Kokkuvõte

Sellest tulenevalt on kasulik karistusõiguse teoreetilistes lähtekohtades ning praktikates teha järgmised muudatused. Esiteks võõrandada kas kõik või enamus resotsialiseerimistegevustest ühiskondlikele organisatsioonidele, millele viitab ka Justiitsministeeriumi arengukava meede 3 punkt 5: resotsialiseerimisprogrammi väljatöötamine tähtaegselt vabanejaile; võimalike strateegiliste partnerite kaardistamine erasektoris või MTÜ-de hulgas ning eelpool mainitud Riigikogu otsus: süütegude ennetamine ja ühiskonna turvalisuse suurenemine on võimalik vaid koordineeritud ja pikaajalise töö tulemusena. Ennekõike tähendab see pika tasuvusajaga investeeringut inimestesse ja inimeste kaudu ühiskonda ja veel mitmes teises punktis. Teiseks keskenduda riskide e puuduse asemel kuriteo sooritanud isikute potentsiaali suurendamisele ning sotsiaalsete ja isiksuslike toimetulekumehhanismide arendamisele. Julgen prohveteerida, et hiljemalt 10 aasta pärast vaatame riskikesksele lähenemisele tagasi võõristuse ning kaasatundva arusaamatusega. Ning -- last but not least -- rajada karistuspoliitika ja praktikad kaasaegsetele riigiteoreetilistele alustele, mida näiteks iseloomustab Fukuyama ja Putnami sotsiaalse kapitali mõiste, mille puudumisele viitab artikli alguses toodud negatiivne statistika. Justiitsministeerium osutab vajadusele rajada karistuspoliitika teadusuuringutele, ent kõik kvantitatiivsed uuringud annavad tulemusi vastavalt paradigmale mille raames uuring on läbi viidud e karistuspoliitika valdkonna uuringud annavad tulemuse vastavalt riigiteoreetilisele metatasandile, milles kogu õigus- ja karistuspoliitikat käsitletakse. Viia karistuspoliitika vastavusse kaasaegsete riigi- ja ühiskonnateoreetiliste alustega on Eesti karistuspoliitika ning vanglasüsteemi suurim väljakutse, millest sõltub, kas ja millal hakkavad need tegelikkuses täitma neile pandud seaduslikke kohustusi ning ühiskondlikke ootusi.

Kasutatud kirjandus

Baldwin, Robert ja Cave, Martin. (1999). Understanding Regulation: Theory, Strategy and Practice. Oxford

Cenry, Philip J. (1995). „Globalization and the changing logic of collective action”. International Organisation 49 (4): 595- 625.

Czempiel, Ernst- Otto ja James N. Rosenau (1992). Governance Without Goverment: Order and Change in World Politics. Cambridge: Cambridge University Press.

Justiitsministeerium. Arengukava. http://www.just.ee/3331

Justiitsministeerium. Kriminaalstatistika. http://www.just.ee/kriminaalstatistika

Knill, Christoph. (2001). „Private Governance Across Multiple Arenas: European Interest Associations as Interface Actors”. Journal of European Public Policy 8(2): 227- 246.

Kobrin, Stephen J. (1997). „The Ar chitecture of Globalization: State Sovereignity in a Networked Global Economy”: Oxford: Oxfrod University Press

Kohler- Koch, Beate (1993). „Die Welt regieren ohne Weltregierung”. Opladen: Westdeutcher Verlag.

Kooiman, Jan (1993). Modern Governance. New Goverment- Society Interaction. London: Sage.

Raska, Eduard. (2004). Õiguse apoloogia. Sissejuhatus regulatsiooni sotsioloogiasse. Tartu: Fontese Kirjastus

Statistikaamet. Statistika andmebaas. Sotsiaalelu: õigus ja turvalisus. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/17EIGUS_JA_TURVALISUS/17EIGUS_JA_TURVALISUS.asp

Zürn, Michael. (1998). Regieren jenseits des Nationalstaates. Globalisierung und Denationalisierung als Chance. Frankfurt/M: Suhrkamp.

Young, Oran R. (1997). „Rights, Rules, and Resources in World Affairs”. Massachusetts: MIT.



Vaata: Karistusoigusest_globaliseeruvas_maailmas