Esmaspäev, 23. oktoober 2017       

ESILEHELE

english »    

UUDISED
KOOLITUSED
Männirahu Mõttemaja
LAAGER RISKILASTELE
  - Laagri tutvustus
  - Toetajad
PROJEKTID
  - Käimasolevad
projektid

TUGIISIKU ABIMATERJALID
PROGRAMMID
  - ALT Bumerang
  - ALT Teine Tee
  - Ohvriempaatia
KONVERENTSID
ARTIKLID
TEADUSARTIKLID
PÕHIKIRI
 - Majandusaasta
aruanded

 - Eetikakoodeks
PARTNERID
ALBUM
ESITA KÜSIMUS
JUTUTUBA
INTRANET
KONTAKT
KOMPETENTSIKESKUS


Külastusi: 506517

ARTIKLID


ETTEKANNE SÕLTUVUSTEST, SÜNDIMUSEST JA SURMAST

Avo Üprus

2007

Pilt, mida näeme on kole. Selle pildi üks fragment, millele mahub kolm tütarlast aastast 2001, juhatab sisse minu põgusa ettekande, milles keskendun sõltuvustele, sündimusele ja surmale.

Kedagi ei üllata, et paljud noored peavad oma pidusid alkoholi, vesipiibu ja/või muude uimastitega. Toimugu need peod siis Presidendilossis või Kopli lagurajoonis. Mina ei ole lossis käinud. Koplis küll. Seetõttu räägin sellest, mida tean, mitte sellest, mida olen kuulnud. Lapsed, kes seal elavad, on tõsiselt ohustatud. Linn, milles on taolised linnaosad, on samuti tõeliselt ohustatud. Ühiskond, milles on taolised ohud on haige. Tema areng on kiivas.

Ühiskonna tuumprotsessiks peaks olema inimareng, laste kasvu- ja õpikeskkonnas samuti. 21 sajandi algul on virtuaalne keskkond paratamatult osaks kasvu- ja õpikeskkonnast. Tahan näha seda keskkonda intellektuaalse ja moraalsena. Täna on suur osa meid ümbritsevast saastatud, mitte ainult meri ja rand vaid ka vaimne ja virtuaalne keskkond. Missuguste puhastusvahenditega see õnnestub puhtaks küürida on esialgu veel otsustamata. Maailmas rakendatakse alkoholireklaamile meedias erinevaid piiranguid. tootjate ja levitajate eneseregulatsioon, kohaliku omavalitsuse piirangud ja riiklik reguleerimine seaduse tasandil kuni täieliku keelustamiseni. Paljudes Euroopa riikides on keelustanud kange alkoholi reklaam. Kanguse piir on riigiti erinev, aga mitte kõrgem kui 20%, Belgias 10% Taanis 2,8%. Arvan, et oleme suutlikud piisavalt, et asetuda vähemalt selle rea keskmesse.

“Narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012\" põhieesmärgiks on kujundada ühtne uimastipoliitika, mille rakendamise tulemusena luuakse eeldused vähendada narkootikumide pakkumist ja nõudlust ning narkosõltlastele toimiva ravi ja rehabilitatsiooni süsteemi loomiseks. Strateegias märgitakse, et iga ühiskonnaliige on õigustatud saama igakülgset abi ka narkootikumide ja alkoholi tarvitamisest tekkinud probleemide puhul. Silmas peetakse vajadust kaitsta lapsi ja noori prioriteetse sihtgrupina psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamise alustamise eest ning rõhutatakse paikkondlikku eripära erinevates regioonides uimastivaba keskkonna loomisel. Uimastisõltuvuse ennetamine ja ravi on ühiskonnale oluliselt odavamad kui elamine koos uimastisõltuvuses ühiskonnaliikmetega.

Strateegia on peaasjalikult ennetava iseloomuga kava ning sellisena igati tulevikkusuunatud ja vajalik. Tänaste murede lahendamiseks peab aga rakendama ennetuslike kõrval ka tõkendavaid meetmeid. Just selleks lisandub strateegiale kiire ja vältimatu karistus uimastite levitamise eest, bordellinduse päevavalgele tirimine ja häbiposti naelutamine ning alkoholireklaami keelustamine. See on kompleksne lähenemine vaimse ja füüsilise tervise kaitsele. Meil lihtsalt pole muud võimalust. Meid on vähe ja igaüks meist on väärtuslik

Liiatigi on taoline reklaamindus lihtsalt rumal. Pea kui häid jutlusi tahes, inimesed ostavad leiba ja viina ju niikuinii. Viina müük on viimase viieteist aastaga kahekordistunud (aastatel 1999 – 2002 kasvas 88%). Konjuktuuriinstituudi andmetel tarbiti aastal 2000 7,6 liitrit puhast alkoholi, 2002 10,3 liitrit ja 2003 aastal juba üle 13 liitri. Nüüd peaks vist 15 liitri piir olema ületatud. Milleks siis seda rahvuslikku enesetappu veel reklaamida ja joomarlust glorifitseerida erinevate edukusele või muidu tublidusele viitavate audio ja visuaalsete vahenditega.

Me peame olema eriti hoolivad noorte suhtes. Miks? Kahel põhjusel. Kordamisest kulumatu tõde on, et iga inimene on väärtuslik. Väärtust tuleb hoida ja arendada. Ja teiseks: meid on häbematult vähe. Rahvastiku taastootmisest on võimalik rääkida ainult kahe eelduse kokkulangemisel. Üks nendest on kultuurimuutus ja teine on ime. Kui me ei hakka väärtustama pehmeid väärtusi, perekonda, usku ja hoolivust, ei hakka me iial väärtustama tegudes ka inimest. Kui me ei hakka tegudes väärtustama inimest, ei jää me rahvana püsima. Liberalism ja hedonism on rahva jätkusuutlikkuse osas hoolimatud, ei austa vanu ega väärtusta noori. Egoistlik ilmavaade põletab rahvust kahest otsast korraga. Kui nauding ja ahnus enesehävituses ühte heidavad on hilja imet paluda. Seda tuleb teha juba täna ning ette tänulikena töötada nagu oleks soovitav muutus saavutatav.

Meil on ca 280 000 last. Neist ligi 47 % elab vaesuspiiril või allpool seda.

Õpilaste arv on viimase kümne aastaga vähenenud 17% ja väheneb edasi. Aastal 2010 on meil 48 000 last vähem kui täna. Esimese klassi õpilaste arv on kümne aastaga vähenenud koguni 46%.

12 649 last (2004) kes said toitjakaotuspensioni (neist orvud 327). Kas ei või see number olla üheks niidiks köies, mis seob numbreid, mida saatis Maire Riis MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm: igal aastal hukkub liikluses ca 170 inimest, valib enesetapu ligi 500 inimest (see on 1,9 korda rohkem kui Rootsis), tapetakse 90 – 100 inimest, sureb haiguste tagajärjel üle 10 000 inimese (neist 1000 vanuses 30 – 44), tulekahjus hukkub üle 150 inimese… Ja paljudel neist on alaealised lapsed.

Mida siis tähendab hoolivus laste ja noorte vastu? See tähendab nende vajaduste teadvustamist nii mikro kui makrotasandil, vajadustega arvestamist ning nendele vastamist. Laste Õiguste Konventsioon vajab reaalset täitmist. Igal lapsel on õigus haridusele ja tervele ning turvalisele kujunemiskeskkonnale. Seos harimatuse, sõltuvuste ja toimetulematuse vahel on ilmne. Veel enam seos harimatuse ja alkoholisurmade vahel on ilmne. Haridustaseme ja alkoholisõltuva suremuse vahelisi seoseid analüüsiti suremuse andmebaasi alusel (Mati Rahu, Kaja Rahu, Aleksei Baburin, David Leon). Alkoholisõltuva surma negatiivne seos haridustasdemega oli tugev ja kindlasuunaline nii eestlaste kui mitteeestlaste hulgas. Ajavahemikul 1983 – 2000, võttes võrdlusaluseks kõrgharidusega eestlased, oli meeste hulgas algharidusega või sellest väiksema haridusega eestlaste surmarisk 2,02 korda suurem. Mitteeestlaste puhul 3,89 korda suurem. Naiste puhul olid näitajad vastavalt 8,17 ja 15,69 . oluline on lisada, et alkoholisurma risk olenes suuresti ka perekonnaelust. Abieluinimeste risk oli tunduvalt väiksem kui vallalistel. Kuna nii alkoholitarbimine kui hoolimatus abielu suhtes näitavad kasvutendentsi, siis on selge, et kasvutendentsi näitab ka õnnetute ja tulevikuta laste osatähtsus ühiskonnas. Suhestades seda tendentsi rahvastiku kahanemisega, millest enne rääkisin, saame vananeva, sõltuvusprobleemidega ning asendustegevustega tegeleva mängulise ja mittetootliku ühiskonna, mis läheb vastu väljasuremisele. Lapsed tajuvad perspektiivitust eriti tundlikud. Nad lahkuvad taolistest ebatervetest keskkondadest ning hakkavad elama oma elu. Kuid paradoks on, et kui nad ei ole õppinud ega pärinud prosotsiaalseid elu- ja toimetulekumudeleid, siis kordavad nad oma vanema(te) vigu ning surevad üha nooremalt, põhjustades enne kahjusid ja kannatusi enestele ja teistele.

Koplis on palju inimesi, kes ei tule toime eluga. Nad ei suuda anda oma lastele arenguks vajalikku: emotsionaalselt ega materiaalselt ega vaimselt. Sel foonil on naiivne rääkida „perest kui parimast kasvukeskkonnast” ja vältida nõnda riigipoolseid kohustusi laste ees. Koplis, aga kindlasti ka Narvas, Kohtla Järvel ja paljudes teistes eesti linnades kasvab sadu ja tuhandeid lapsi oludes, mis soodustavad mitte sotsialiseerumist vaid võõrandumist, võõrdumist, antisotsiaalsust, marginaliseerumist, alkoholiseerumist ja suitsidaalsust. Nende lastega peab tegelema. Ja kui neid sünnitanud ema ei tule toime ja isa ei hooli, nagu see kahjuks sageli on, siis peavad vastutuse võtma need, kes suudavad ja hoolivad. Ma pean vajalikuks hea tahte inimeste ja koguduste liikumist laste päästmiseks lootusetusest ning väikeste prosotsiaalsete kasvukeskkondade loomist eralastekodude, rehabilitatsioonikeskuste ja hooldeperede näol. Kuna aastaid on panustatud perehooldusele ja see ei ole andnud soovitud tulemust, siis nüüd on vaja tunnistada, et kahe või kolme perekonna, koguduse või aateühenduse koostöös võib peituda võimalusi. Tallinna Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus on seda tõestanud. Kaheksa aastat lastekeskusena töötanud kirik on saatnud kasu- või hooldusperesse 32 last. 15 lapsel on olnud võimalus paariaastase kirikus elamise järel tagasi pöörduda oma bioloogilise vanema juurde. 4 last on lahkunud teistesse lastekodudesse. Drastiliste näidete kõrval (Olga läks meilt esimesse klassi 12 aastaselt, Pjotr eesti kooli esimesse klassi 13 aastaselt) on tavalised kahe ja kolme aastased vaheajad õppimise, pooleaastased kerjamised ja hulkumised, erikooli ja vägivallakogemused.

Kokkuvõtteks:

Kõik algab kasvukeskkonnast, mida võib võrrelda kolmnurgaga. Kui kolmnurga nurgad – kool – kodu – kirik – on paigas, siis tuleb meil tegemist teha väga väheste tõsiste hälvetega ühiskonnas. Peaasjalikult geneetilistest ja meditsiinilistest põhjustest ning vahel ka isiklikest valedest valikutest tulenevatega. Kui me aga ei suuda või ei taha luua inimarengut toetavaid keskkondi või toimivad need ebatervelt, düsfunktsionaalselt, mänguliselt või on lihtsalt osaliselt halvatud, siis võimenduvad pärilikud ja avalduvad uued, juba sotsiaalsed riskifaktorid nii ainekasutuse kui kuritegeliku käitumise näol.

Nendest kolmest tüdrukust, kelle pilti te nägite on kaks tänaseks emad ja kolmas lapseootel. Kõigile on leitud elamispind. Kuniks vanemapalka jätkub elavad lapsed emadega koos. Rahvas on saanud lisa. Isadest pole mul kahjuks aimugi. Mis saab edasi? Ma kardan, et rahva jätkusuutlikkust selliste peredega ei taga. Peame võtma vastutuse.