Esmaspäev, 23. oktoober 2017       

ESILEHELE

english »    

UUDISED
KOOLITUSED
Männirahu Mõttemaja
LAAGER RISKILASTELE
  - Laagri tutvustus
  - Toetajad
PROJEKTID
  - Käimasolevad
projektid

TUGIISIKU ABIMATERJALID
PROGRAMMID
  - ALT Bumerang
  - ALT Teine Tee
  - Ohvriempaatia
KONVERENTSID
ARTIKLID
TEADUSARTIKLID
PÕHIKIRI
 - Majandusaasta
aruanded

 - Eetikakoodeks
PARTNERID
ALBUM
ESITA KÜSIMUS
JUTUTUBA
INTRANET
KONTAKT
KOMPETENTSIKESKUS


Külastusi: 506517

ARTIKLID


PRISON FELLOWSHIP JUHT RON NIKKEL´I KIRI VANGLATÖÖST

4.2.2013

Ühe hiljutise Financialtimes.com artikli kohaselt on vangla näol tegu kasvava tööstusega. „Brasiilia majandus ei kasva ehk nii kiiresti kui varem, kuid investoritele antakse võimalus investeerida tööstusharusse, mis Ladina-Ameerikas jätkuvalt tõusuteel on - vanglatesse.“


Artikkel pälvis mu tähelepanu, sest kuulutada vanglad üheks ahvatlevamaks investeerimisvõimaluseks, tundub lihtsalt natuke veider. Kui inimeste vangistust esitletakse investeerimisvõimalusena, on midagi kohutavalt valesti läinud. Veelgi enam- investorite kasumiiha peab saama rahuldatud ning seetõttu tuleb riigil tagada, et vanglad töötaksid maksimaalsel määral. Riikides kõikjal üle kogu maailma toodab „vanglatööstus“ jätkuvalt kasumit vangistatud meeste ning naiste ning neile põhjustatud kannatuste arvelt. Ning sellest hoolimata ütlevad paljud, et see ei loe, sest „nad on ju vangid“.


Olen viibinud mõnes Brasiilia kohutavalt ülerahvastatud, vanas, räpases ning masendavas vanglas. Ei ole kahtlustki, et midagi tuleb teha, et vähendada vanglate ülerahvastatust ning paranda väljakannatamatuid tingimusi, milles need inimesed viibivad. See on globaalne vanglaprobleem ning vaevalt et möödub ükski päev verisest vägivallast ning surmast kõnelevate uudisteta. Viimase nädala jooksul tapeti ühes Venetsueela meeletult ülerahvastatud vanglas rohkem kui 60 inimest, üle 100 sai vigastada.

Eelmise aasta jooksul saime teateid rohkem kui 1000 vanglates dokumenteeritud surmast. Ühe juhtumi puhul Comayagua vanglas Honduras, hukkus korraga 360 kinnipeetavat tulekahjus, millest ei olnud võimalik põgeneda. Selle juhtumi järgselt küsis reporter minult: „Miks peaksime muretsema, nad on ju vaid kurjategijad, kes on teistele liiga teinud.“  Selles väljaütlemises manifesteerub selgelt arusaam, et kinnipeetavad on oma tegude tõttu ära teeninud kõik, mis neile vanglasse sattudes osaks saab, olenemata sellest, kui kohutavad sealsed tingimused olla võivad.

Olen pika aja jooksul külastanud paljusid vanglaid üle kogu maailma ning mõtlen neis valitsevatest tingimustest ning kinnipeetavatest palju. Olen näinud kõige paremaid ning kõige hullemaid võimalikke tingimusi, olenemata vanglate füüsilisest olukorrast, on kannatuste ühisnimetajateks reeglina tegevusetus, üksildus ning meeleheide. Vahel ei suuda ma neid haletsusväärseid mälupilte ning valusaid lugusid oma peast välja saada. Liiga paljudel juhtudel koheldakse loomi inimlikumalt kui inimolendeid, kes on sooritanud kuriteo.

Minu huvi vanglate vastu sai alguse Jeesuse murest vangide ning teiste marginaliseeritud ning tõrjutud ühiskonnagruppide pärast. Vangid ei olnud mitte ainult oluline osa tema maisest elust päris algusest alates (Luuka 4:18), aga ka selle lõpul mainis ta neid  oma tõelistele järgijatele kaastundlikkusest ning mõõdukusest kõneledes- „ma olin vangis ja te tulite mu juurde.....tõesti ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Matteuse 25:26, 40)

Minu jaoks veel tähendusrikkam oli fakt, et Jeesus ise vangistati. Ta kannatas iga piina, mida vangid läbi ajaloo on kogenud- sõber reetis ta, talle esitati valesüüditus, ta võeti kinni, tema üle mõisteti kohut kallutatud avaliku arvamuse alusel ning mõisteti seejärel ebaõiglasel kohtuistungil süüdi, võimuesindajad jõhkrutsesid temaga, talle mõisteti surmanuhtlus, teda mõnitati ning alandati teiste kinnipeetute poolt ning viimaks hukati avalikult.

Niisiis võtsin omaks Jeesuse eesmärgid ning olen jätkanud kinnipeetavate külastamist üle kogu maailma, sest ma tean, et nemadki on tõelised inimesed, keda Jeesus Kristus oma kaastundes ning väärikuses armastab. On öeldud, et Jumal ei tee rämpsu ning kinnipeetavad, nagu ka kõik teised inimolendid omavad väärtust ning väärikust, kuigi nad on- nagu me kõik- kaugel ideaalsusest, mõned lihtsalt teistest nähtavamal ning vägivaldsemal moel.

Paljud inimesed võtavad vanglaid iseenesestmõistetavana, aktsepteerivad neid kui paratamatust, mis on vajalik turvalise ühiskonna loomiseks või halvemal juhul näevad neid õigluse tagamiseks vajaliku kurjusena. Vanglaid on ajaloo jooksul kasutatud nii ebaõiglase poliitilise, sotsiaalse ning majandusliku kui iroonilisel kombel ka religioosse kontrolli teostamiseks, lisaks sellele on neid kasutatud ka otseste õigluse tagamise instrumentidena.

Siiski, mida enam ma olen uurinud vangistuse mõju inimest eludele, seda rohkem ma näen vanglaid kõige enam segadust külvavate, irratsionaalsemate ning sotsiaalselt destruktiivsemate institutsioonidena, mis inimkonna poolt loodud on.
Vanglaid ei saa kuidagi seostada õigluse tagamisega. Vanglad ei soodusta õiglust. Nad võivad küll olla kasulikud mõnede õigusrikkujate talitsemiseks ning teiste puhul aidata hoida ära järgmisi kuritegusid vangistuse ajal, kuid suurem osa kinnipeetavatest, nende peredest ning kogukondadest ei saa vangistusest mingit kasu. Vangistuse üldine olemus aitab oma väidetavat eesmärki saavutada umbes sama hästi kui tule kustutamine bensiiniga leeki summutab.

Mõtleme hekeks- oma vastutustunedetu käitumise tõttu vangistatakse õigusrikkujad kohta, mis võtab neilt sisuliselt kogu vastutuse, eesmärgiga muuta neid vastutustundlikumateks. Sarnaselt inimestega, kes on oma vabadust kuritarvitanud, suletakse õigusrikkujad tingimustesse, kus neil ei ole mingit vabadust. Siiski eeldatakse mingil põhjusel, et vabanemisjärgselt funktsioneerivad nad edaspidi paremini. Teades kõike seda leiame siiski, et on mõislik paigutada inimesed, kes on teinud moraalselt halbu otsuseid, keskkonda, mis on täielikult asustatud teiste inimeste poolt, kellel on samuti kaluvus ebamoraalseteks otsustusteks. See on justkui püüd ravida nakkusohtlikku inimest tema pagendamise läbi nakkushaigustest kubisevasse keskkonda. Mõni ime siis, et vanglaid nähakse kuritegevuse arenduskeskustena, sellele vaatamata nimetame neid aga korrektsiooniasutusteks.

Kui kohutava Venetsueela vanglamässu või Comayagua vangla hirmsa tulekahju laadne sündmus  oleks leidnud aset hotellis, kaubanduskeskuses või koolis, oleks ühiskond sellele tuliselt reageerinud, nõudes vastuseid ning õiglust. Kuid midagi sellist ei juhtu, kui kinnipeetavad kaotavad oma elu või kui nad on trellide taha lukustatud ning hullumas.

Ma ei ole mingil juhul vanglate hävitamise poolt, kuid ma tean, et neist on rohkem kahju kui kasu, sest oma moraalselt, sotsiaalselt ning vaimselt olemuselt on nad varjatud katastroofipinnas. Kinnipeetavate lastel on oluliselt suurem tõenäosus moodustada hiljem uus kurjategijate põlvkond, kinnipeetavate perekonnad lähevad väga sageli laiali ja lõpetavad vaesuses ning ligi 70% kord juba vangistatud inimestest sooritavad vabanemisjärgselt kolme aasta jooksul uue kuriteo.

Hind, mida vanglad oma parandamatu läbikukkumisega ühiskonnalt nõuavad, teeb neist institutsioonina õigluse teenimisel üsna halva tööriista. Kinnipeetavad on inimesed. Inimolendid nagu sina ja mina ning nad vajavad oma täieliku Jumalast antud potentsiaali saavutamiseks ning eesmärgi täitmiseks võimalikult palju tuge. Vanglad võivad küll pakkuda mõnel juhul kaitset kuriteo sooritanu eest, aga nende ülemäärane kasutamine ei tervenda ega paranda ühiskonda.

 


„On öeldud, et keegi ei tunne üht rahvust täielikult, kuni ei ole viibinud selle vanglas. Rahvust ei peaks hindama mitte selle alusel, kuidas koheldakse selle kõrgemaid esindajaid, aga selle järgi, kuidas koheldakse kõige madalamal asetsevaid inimesi.“
(Nelson Mandela)