Esmaspäev, 23. oktoober 2017       

ESILEHELE

english »    

UUDISED
KOOLITUSED
Männirahu Mõttemaja
LAAGER RISKILASTELE
  - Laagri tutvustus
  - Toetajad
PROJEKTID
  - Käimasolevad
projektid

TUGIISIKU ABIMATERJALID
PROGRAMMID
  - ALT Bumerang
  - ALT Teine Tee
  - Ohvriempaatia
KONVERENTSID
ARTIKLID
TEADUSARTIKLID
PÕHIKIRI
 - Majandusaasta
aruanded

 - Eetikakoodeks
PARTNERID
ALBUM
ESITA KÜSIMUS
JUTUTUBA
INTRANET
KONTAKT
KOMPETENTSIKESKUS


Külastusi: 506517

ARTIKLID


ETTEKANNE TURVALISUSEKONVERENTSIL

Avo Üprus

2004

Head kolleegid,

kui ma taotlesin võimalust kasutada 15 minutit teie ees, et tutvustada kuritegusid toime pannud inimeste rehabilitatsiooni vajalikkust, siis jagunesid suhtumised kaheks:
  1. see on mõttetu, kuna ei tööta, ei anna tulemust.
  2. see tulemus ei ole riigi seisukohalt nähtav, eksponeeritav.
  3. ja muidugi olid mõlemad grupid üht meelt, et selleks ei ole raha.
Vaatame siis, kuidas sellega on. Kõik taandub ühele küsimusele: kas kuritegevus on prognoositav? Väidan, et on. Eristada tuleb esmakordsete ja retsidiivsete kuritegude prognoosimist ja ennetamist. Mina räägin täna peaasjalikult korduvkuritegevuse ennetamise vaatepunktist. Kahjuks ei ole võimalik mõõta nõnda ärahoitavaid kahjusid ja kannatusi. Kuriteo toimumise tõenäosus on seotud nii isiksuslike kui sotsiaalsete riskidega kui ka keskkondadega, mis neid riske kas blokeerivad või võimendavad. Sotsiaalsete riskidena mõistame toimetulekuvõime langust, aga ka seda põhjustavat vaesust, ühiskondliku staatuse kaotamist, informatsioonist ja otsustusõigusest ilmajäetust, tõrjutust, desotsialiseeritust. Ka isiksuslike riskide osas loetlevad teadlased enam vähem üksmeelselt 8 – 12 erinevat riski, mille kuhjumine annab suure tõenäosusega tulemuseks kuritegeliku käitumise. Paneme need kokku soodustavate keskkondade tunnustega ning loeme otsekui raamatust neid kohti ja gruppe kuhu suunata ressursse. Nimelt need otsustused (või otsustamata jätmised) tingivad Kõrge Riskiga Isikute (KRI) käitumise.

On vaid õige vähe inimesi, kes ei tunnista eelnevat kuritegelikku käitumist kõrgendatud riskina uueks kuriteoks. Erandeid muidugi on. Ja kõik pommid ei plahvata. Meie pommi detonaatoriks on moraalse keskme puudumine või häiritus. Päästikuks võib olla ükskõik missugune väline ärritaja.

Kui me aga tunnistame retsidiivsust vähemalt teatud elueani kasvava ja kollapseeruvana, siis miks me ei kombineeri blokeerivaid keskkondi ja kohtlemisprogramme? Kas ainult seetõttu, et klassikaline lähenemine räägib isiku vabast valikust ja vastutusest? Või usume American Dreami, et iga inimene saavutab kõik kui ta vaid püüab ja kõvasti tööd teeb? Ja piirdume toimetulematutele uute vangimajade ehitamisega? Teades, et vanglakaristus süvendab olemasolevaid ning toodab uusi riske ning igal kuriteol on ohvrid? Ja et korduvkuriteod muutuvad enamasti raskemaks, mitte kergemaks. Mina ei usu ameerika unistust.

Seda teades tuleb vanglast vabanevatesse inimestesse suhtuda kui oma karistuse kandnud (teo lunastanud) aga siiski kõrgendatud riskidega inimesse. Inimesse, kes peab valima toimetulekustrateegia. Isegi ellujäämisstrateegia. Vastamata vajadustega ja kuhjunud riskidega inimene valib sageli taas kuritegevuse. Kasutada teisi ei osata, õppimiseks puudub aeg, tahe ja motivatsioon, puudub usk enesesse ja edu võimalikkusesse, puudub isegi informatsioon uute valikute võimalikkusest. Ja ega neid eriti ei ole ka. Vanglast vabanenutele osutatavad teenused ei taga täna enamusele vajalikku toimetulekut ja õiguskindlust. Tööd on raske leida, ka puuduvad tööoskused. Eesti Vanglatööstuses töötas aastal 2001 180 kinnipeetavat. Uus äriplaan annab eesmärgina aastaks 2005 560 ja 2007 1000 töökohta, edasi tuleb mõelda nendel töökohtadel töötavate isikute sisseviimine vabaduse tööturule. See eeeldab tõsist koostööd ettevõtjate ning rehabilitatsiooniasutustega. Nii nagu kriminaalhooldusalustel, nii peab ka tähtajaliselt vabastatavatel inimestel olema tugiisik, majutus ning esmaste vajaduste rahuldamine. Suletud süsteemist vabaturumajandusse siirdumine ei ole eriti lootusküllane. Pealegi on haridus vabanenutel enamasti madal, sageli nõukogudeaegne.

Vabanenu siseneb uude, tema jaoks sageli muutunud keskkonda (muutkem see riske blokeerivaks, edufaktoreid tugevdavaks!) ning tema eeldused toimetulekuks on väikesed (Suurbritannia uurimused räägivad raha, eluaseme, töö ja lähisuhete positiivsest mõjust). Kanada autorid on esirinnas sotsiaalse kompetentsuse arendamise teooriates ja praktikates. Arvestagem, et nii vangistus kui vabanemine kutsuvud esile kultuurishoki, millega toimetulemiseks vajatakse kõrvalist professionaalset ja eesmärgipärast, tundlikku ja diferentseeritud vajadustele vastavat abi. Pikaajalised karistused soosivad nii õpitud abitust kui antisotsiaalsete hoiakute väljakujunemist. Muutunud ühiskonnakorraldus ja enamasti täielik materiaalne kindlustamatus muudavad vabanenu abituks ning ohtlikuks enesele ja teistele.

Miks mitte jõustada toimetulekueeldusi? Eriti teades ka seda, et retsidiivsuse reit on 74% ja vanglakoht maksab keskmiselt 6000 krooni kuus. Sotsiaalse kompetentsuse tõstmine, väärtuste avardamine koos majutuse ja muu hädavajalikuga ei oleks kallim. Kui aga lisada ärahoitud kuriteod, kannatused ja kahjud, säästetud elud, igasugustest kaudsete kulutuste kokkuhoiust rääkimata, siis oleks Eesti kindlasti inimsõbralikum ja säästlikum.