Esmaspäev, 23. oktoober 2017       

ESILEHELE

english »    

UUDISED
KOOLITUSED
Männirahu Mõttemaja
LAAGER RISKILASTELE
  - Laagri tutvustus
  - Toetajad
PROJEKTID
  - Käimasolevad
projektid

TUGIISIKU ABIMATERJALID
PROGRAMMID
  - ALT Bumerang
  - ALT Teine Tee
  - Ohvriempaatia
KONVERENTSID
ARTIKLID
TEADUSARTIKLID
PÕHIKIRI
 - Majandusaasta
aruanded

 - Eetikakoodeks
PARTNERID
ALBUM
ESITA KÜSIMUS
JUTUTUBA
INTRANET
KONTAKT
KOMPETENTSIKESKUS


Külastusi: 506517

ARTIKLID


AINULT INIMLIKKUS TERVENDAB INIMESI

Avo Üprus

Maaleht 17.3.2016

 Avalik häbimärgistamine, mis ajakirjandusväljaannetes ja ka ühiskonnas laiemalt Tartu peksmisjuhtumis osalenute suhtes aset on leidnud, ei anna tingimata seda tulemust, mida me tahame.

Me tahame ju, et kahju, kannatusi ja vägivalda oleks vähem, et inimesed, kellel on kalduvus vägivallale ja inimesed, kes on langenud ohvriks, saaksid õigel ajal abi. Et abi osutamine oleks tasakaalustatud, läbimõeldud ja ka rahaliselt toetatud.

Mulle tundub, et praegu see pole nii. Abi andmine on Eestis enamasti projektipõhine. Ohvriabitöötajad on kõikides maakondades küll olemas, aga nende jõudlus on väike ja üks töötaja ei suuda kõiki ohvriks langenuid aidata. Ka on ohvrite vajadused väga erinevad. Psühholoogiline abi ohvritele on küll kümme aastat juba olemas, aga selle maht on häbiväärselt väike.

Abi vägivaldsetele inimestele – viha valitsemise ja tunnete ohjamise treeningud, leppimise valmisoleku õpetamine – on veelgi kesisem. Hoolimata sellest, et tegemist on teenustega, mis ühiskonna psühhokliimat oluliselt parandavad ja millesse investeerimine oleks mõistlik.

Lepituseni jõuab nii väike osa kuritegudest, et see ei vasta seaduse mõttele. Pealegi on tegemist väga kainelt ja ratsionaalselt sõlmitava kokkuleppega, mille põhiline motivaator kahju tekitajale on see, et tema suhtes kohaldatav karistus on oluliselt kergem, kui ta selle protsessi läbi teeb. Tulemuslikum on aga selline lepitamine, mille eesmärgiks on osapoolte tervendamine ja tõelise leppimise saavutamine. Seda võiks rakendada ka raskete isikuvastaste kuritegude puhul, sest siis on leppimine eriti tervendava mõjuga.

Vangla on kõige halvem koht, mida inimene teisele inimesele pakkuda saab. Vangla on ka kõige kehvem koht erinevate tervendavate tegevuste läbiviimiseks. Tegemist on ebanormaalse keskkonnaga, ükskõik milline see vangla ka poleks. Seetõttu seal omandatud oskused vabanemisel ei tööta.

Vanglates tehtava rehabilitatsioonitegevuse tulemuslikkus sõltub kolmest tegurist: kui paindlikud ja eesmärgistatud on programmid, kui oskuslikud ja empaatilised nende läbiviijad ning kui palju on vanglakeskkonna kujundamisel rakendatud normaalsuse printsiipi. Lisaks veel kinnipeetava kaasatöötamise valmidus ja motiveeritus.

Meie n-ö uued vanglad on steriilsed, isikupäratud, julgeoleku aspektist hästi ja sotsiaalsuse aspektist väga halvasti konstrueeritud. Seetõttu saab rehabilitatsioon ühiskonna kaitse eesmärgi kõrval oluliselt väiksema tähelepanu osaliseks. Ja see on õudne.

Kinnipeetavate ja nendega tegelevate inimeste suhe on täiesti mitteisikuline, võimalikult vähe kasutatakse ˛este ja ilmeid, depersonaliseerides mõlemad osapooled. Ja kui juba depersonaliseeritakse, siis kui palju on inimene veel inimene? Selline suhe kergendab ühel poolel enda teise suhtes kehtestamist – anonüümsus kaitseb. Ja taoline õhkkond ei ole tervendav ega suunav. Kehtestavad suhted ei toimi kusagil – ei lapsepõlves ega täiskasvanuna, ei kodus ega koolis.

Meie vanglasüsteem mitte ainult ei paranda neid, kes sinna satuvad, vaid teeb kurjaks ka need, kes vanglast vaid kuulnud on. Luuakse sildistatud vaenlase kuvand, mis tervendamise asemel hoopis polariseerib – eksinud inimene lükatakse ühiskonnast välja.

Kui meedia tema tegusid võimendab, siis seda enam teda eemale tõugatakse. See inimene pole enam meie, on hoopis tema – keegi täiesti teistsugune. Ja temaga võib teha kõike, sest vaenlase suhtes seadused ei kehti.

Kas korrektsioonisüsteem üldse võib tervendada? Võib. Aga sel moel, kui karistusel on kaks vastandlikku eesmärki – rehabiliteerimine ja ühiskonna julgeoleku tagamine – on keeruline üheaegselt mõlemas suunas liikuda. Rehabiliteerimine (vabanemiseks valmistumine, toimetuleku parandamine) jääb Eestis julgeoleku tagamise varju ja sellest on kahju.

Vanglad näitavad kogukonna inimlikkuse määra ja ainult inimlikkus tervendab inimesi. Seal, kus see määr langeb alla kriitilise piiri, toodetakse juurde vaid uusi kannatusi, vägivalda ja kahjustusi.