Esmaspäev, 23. oktoober 2017       

ESILEHELE

english »    

UUDISED
KOOLITUSED
Männirahu Mõttemaja
LAAGER RISKILASTELE
  - Laagri tutvustus
  - Toetajad
PROJEKTID
  - Käimasolevad
projektid

TUGIISIKU ABIMATERJALID
PROGRAMMID
  - ALT Bumerang
  - ALT Teine Tee
  - Ohvriempaatia
KONVERENTSID
ARTIKLID
TEADUSARTIKLID
PÕHIKIRI
 - Majandusaasta
aruanded

 - Eetikakoodeks
PARTNERID
ALBUM
ESITA KÜSIMUS
JUTUTUBA
INTRANET
KONTAKT
KOMPETENTSIKESKUS


Külastusi: 506517

ARTIKLID


HOOLIV RIIK VERSUS HOOLIMATUS

Avo Üprus

2007

Daamid ja härrad, on suur rõõm osaleda konverentsil Soomes. See maa on mulle väga oluline ja meeldiv. 20. septembril 1990 sündis Mikkelis mu poeg Agnus Dei. Me peatusime parajasti Päästearmee kaptenite Maija ja Tuomo Ylkanenide peres ja kogesime armastust, tähelepanelikkust ja toimivat eestpalvet. Sünnitus läks hästi ja ma olen tänulik, et sain olla sellal oma naise kõrval ja oma poja vastu võtta. Soome on sisendanud mulle turvalisust, mis seondub tema rajatusega kaljule. Te kõik teate kirjakohta Piiblist, et majad, mis ei ole ehitatud kaljukindlale alusele, on määratud varisema keerulistes ja kannatusrohketes olukordades. Tahaksin ühele neist viidata teise mulle olulise kuupäeva abil. Selleks on 19. august 1991, see on Moskva putshi kuupäev, mis tõi Eestile iseseisvuse. Olin siis eesti kodanike vabadusliikumise esinduskogu Eesti Kongressi liige. Mina ja mu naine Fea peatusime parajasti Hauhos, väikeses Helsinkilähedases maakohas. Kuulsime hommikustest uudistest, et Gorbatshov on kukutatud ja vanameelsed tshekistid on võimul. Hauho oli väga turvaline koht , aga kuna meie – Fea ja minu – lapsed olid Eestis pidime kiiresti tagasi minema. Soome sõbrad ja ema manitsesid meid mitte naasema, aga me ei pidanud võimalikuks jääda. Sõitsime samal päeval üle lahe ja kuigi polnud kindel, mis saab toimuma Moskvas, mis Tallinnas, teadsime, et ehitame selle sõiduga omagi kodu kaljule. See oli hooliv kiirustamine. Lastele mõtlev. Midagi Soome ja Pühakirja turvalisusest oli ja on meiega. Kaks päeva hiljem oli Eesti iseseisvus taastatud. Me saime vabaks.

Aga in medias res, asja juurde, või õigemini asjade keskele, nagu vanad roomlased ütlevad. Asjade juurde, millest oma pildi kujundame ja mida nimetades maailma allutame. Need asjad, millest me ei räägi, mida ei nimeta, allutavad sageli meid ning nõnda loovutatakse vaikimise, salgamise ja valetamisega vabadus. Loovutatakse iseseisvus. Üks nendest asjadest või õigemini hoiakutest, millest kaua on vaikitud, on hoolimatus. Hoolimatuse vennad on kiirustamine ja vastutustundetus. Tallinna arengukavas on peaeesmärgina ära toodud soov olla kõige kiirema arengutempoga linn Balti mere regioonis. Riigi arengueesmärgina on valitsusprogrammis jõukus. Hoolivuse puudumine nende eesmärkide taotlemisel sünnitab sotsiaalseid probleeme: vaesus, kihistumine, sõltuvused, ennast ja teisi kahjustav käitumine, vägivald, vaimne, füüsiline, seksuaalne, aga ka usuline ja intellektuaalne, kui soovite. Vaesus süvendab harimatust, harimatus kihistatust, kihistatus mittemõistmist. Kihistumise kriipsutab alla erinevate tehiskeelte tekkimine: slängid, ametnike erialakeeled, bürokraatiakeel. Erinevates detsiilides elavad inimesed ei saa üksteisest aru, sest nad loevad erinevaid asju ning väga paljud ei loe üldse midagi. Põhikoolist langeb igal aastal välja keskmiselt tuhat last. 1,34 miljonilise elanikearvuga rahva jaoks on seda väga palju. Suure tõenäosusega ei omanda enamik neist iialgi eriala ega ametioskusi ning peab end realiseerima allmaailmas: lõplikult alla andma, alla käima, hävima. Enne hävimist aga hävitavad nad teisi: materiaalseid ja vaimseid väärtusi, elusid ja perekondi.

Kuritegevus ja inimvägivald.

Kuritegevus on kasvanud keskmiselt 12 % aastas ning tänaseks stabiliseerunud 60. 000 registreeritud kuriteo juurde. Teine arv, mis on saadav Avatud Ühiskonna Instituudi vägivallauuringust (2002) annab vägivallaohvrite arvuks ligi 300 000. Sageli on vägivald seotud uimastite ja alkoholi kuritarvitamisega. Igal teol on ohver, igal ohvril on perekond, kes on sama teo kaudne ohver. Igal perekonnal on omakorda ring inimesi, kes on samuti puudutatud kuritegelikust konfliktist: konfliktist, mis lõhub inimsuhteid ja inimkooslusi, vähendab turvalisust ja turvatunnet, usaldust ja elukvaliteeti.Tapmiste tippaeg oli 1994, mil tapetuid oli sama palju kui päevi aastas, tänaseks on see arv langenud kuhugi 240 juurde, aga on sellisenagi balti- ja põhjamaade kõrgeim. Kõrgeim on ka muude hukkumiste – liiklusõnnetuste, suitsiidide ja alkoholi- või narkomürgistuste läbi surnud inimeste arv.

Narko/alko.

Viimastel aastatel on tunduvalt kasvanud narkoprobleemid, sh uimastitranssiit. Olulise osa sellest moodustab Kesk Aasiast pärit ja Venemaalt sisseveetava heroiini vedu läbi Eesti Soome ja teistesse Põhjamaadesse. Kasvanud on ka stimulantide (amfetamiin, metamfetamiin, ecstasy) vedu Põhjamaad esse. Uimasteid tuuakse Lääne- ja Ida Euroopast (exstasyt Hollandist ja Belgiast) ning valmistatakse ka Eestis. Kanepitooted pärinevad peamiselt Hispaaniast, kokaiin Venecuelast. 1997 aastal jõudis Eesti narkoturule heroin ja hakkas välja tõrjuma kodusel teel valmistatud unimagunaprodukte. Sünteetiline heroin on muutunud heaks müügiartikliks ja tänavadoosi kaal varieerub 0,03 grammist 0,05 grammini. Järjest rohkem tegutseb ka kohalikke narkolaboreid.

Vangimajad.

Kokku viibib vanglates ligi 4800 kinnipeetavat, kelle ülalpidamine on kolme aastaga kasvanud 18% 290. miljonini. Osa neist kulutustest on paratamatud, osa mitte. Osa kuritegudest on paratamatud, osa mitte. On uuringuid, milles väidetakse, et paratamatud kõrvalekalded inimteadvuses ja käitumises ühiskonnas on indikeeritavad näiteks tapmistega. See tähendab, et mis üle indeksi 0,5 on õpitud ehk teisisõnu antud kultuuri normide ja tavade tõttu lisandunud. See tähendab, et üle kahesaja tapmise Eestis, mis on kaudselt heakskiidetud või varjatult esilekutsutud oleks võinud teistsuguse ajaloolise kogemuse ning kooli, kodu ja kiriku koostöö korral olemata olla. Nüüd on aga sotsiaalsed muutused, suutmatus nendega kohaneda ja sellega kaasnev marginaliseerumine kujundanud antisotsiaalseid hoiakuid ja toimetulekustrateegiaid. Destruktiivseid vastandumisi ja ühiskonna lagunemist. Peenema nimega sotsiaalset desorganiseeritust. Sellega seondub avalikkuse suurenenud hirm kuritegevuse ees (mis ei ole adekvaatne ja on seotud massiteabevahendite poolt loodud väära pildiga) ja turvatunde puudumine. Resultaadina nõuab avalikkus karmimaid karistusi, mõistmata, et karistuste karmus on üks mõjutumaid kuritegevuse regulaatoreid üldse ning jääb lõpuks ikka pigem poliitiliseks kokkuleppeks.

Vabanenute teema.

Tööd on vabanenutele raske leida, ka puuduvad neil tööoskused. Vanglates oli aastal 2000 kasuliku tegevusega hõivatud 1780 kinnipeetavat, nendest tootmistööl vaid 428 inimest. Loomulikult ei kujune sundtegevusetuses ei tööharjumusi ega –oskusi. Haridus on vabanenutel enamasti madal, sageli nõukogudeaegne. Kirjaoskamatus pole enam haruldane. Konkurentsivõime nullilähedane.

Nii vangistus kui vabanemine kutsuvad ühtviisi esile kultuurishoki, millega toimetulekuks vajatakse kõrvalist professionaalset ja eesmärgipärast, tundlikku ja diferentseeritud abi. Pikaajalised karistused soosivad nii õpitud abitust kui toimetulematust. Muutunud ühiskonnakorraldus ja täielik materiaalne kindlustamatus muudavad vabanenu abituks ning ohtlikuks enesele ja teistele. Tema sotsiaalne kohanemisvõime on puudulik, närvisüsteem häiritud ja toimetulek ebapiisav. Seetõttu on hädavajalik väljatöötada riiklik resotsialiseerimisprogramm. Kuna majanduslik baas ja avalik arvamus ei soosi rehabilitatsioonitegevust, siis on 1993 aastal kiriku poolt rajatud varjupaikade ja nõustamistalituste süsteem võimetu teostama oma programmi resultatiivselt. Riik ostab majutusteenust käesoleval aastal vaid kuuekümnele vabanenule viie kuu ulatuses: vajadus on vähemalt viis kuni seitse korda suurem. EELK-l ja tema partneritel on pakkuda ca 110 majutuskohta, vabakogudustel veel poolsada. Räägin siin just vanglast vabanenutele osutatavatest teenustest, kodutute hooldus on omavalitsuste pädevuses ja eraldiseisev (Tallinnas ca 200 kohta). Kiriku sidusorganisatsioonid osutavad vabanenute resotsialiseerumise teenust umbes kahe kolmandiku ulatuses riigi poolt tellitavast mahust. Ka järgmisel aastal on riikliku tellimuse maht piiratud ehk siis 2 400 000 krooni. EELK sidusorganisatsioonid on valmis tellimust täitma täies mahus.

Abordid ja surmad.

Kuigi 3 korda vähem kui seitsmekümnendate keskel, on abortide arv kõrgem kui elussündide arv. Eesti rahvas sureb väga noorelt: meeste eluiga on 63 ja naistel 75. Juba varem rääkisin väliste surmade kõrgest tasemest: see on üle 2000 surma aastas. See kõik viitab asjaolule, millest alul rääkisin: hoolimatusele. Hoolimatu ühiskond, võimaluste maa, ka paremaks muutumise võimaluse maa, aga samas maa kus võidakse jääda väga üksi, surmani üksi. Enesetapjad tunnistavad sellest. Ja see on väljakutse ka kirikule. Kas suudetakse hoolimatus asendada hoolivusega, hingetühjus hingehariduse ja –suurusega, selles on küsimus. Ja kas ameerikalik ostetav psühhoterapeutika tasakaalustatakse kirikliku hingehoiuga või mitte. Ja kas seatakse enesele selline eesmärk või mitte. Hingehoid ja abi vaestele on kristliku hoolivuse märk, hingehoiu eelistamine ka jõukamate poolt oleks aga kultuurimuutuse märk

Kriminaalpreventsioon.

Hea on, et viimased valitsused on olnud üksmeelsed kuritegevuse ennetamise olulisuses. Heaks kriminaalpoliitikaks on hea sotsiaalpoliitika. Samas alles hakatakse jõudma ühtse ennetus poliitikani. Parlament kiitis kriminaalpoliitika arengusuunad heaks 21.oktoobril käesoleval aastal. Loodan selle realiseerumisele lähiaastatel. Senine ennetussüsteem on aga puudulik, kriminaalpreventsiooni riikliku programmi alaprogrammide süsteem ei ole osutunud integreerituks ja jätkusuutlikuks. Elanikkonna kaasatus on olnud allapoole arvestust. Kõrge riskiga keskkondadega on tegeletud vähe. Äärealadele tõrjututele osutatavad teenused ei taga nende toimetulekut ja õiguskindlust. Taoline programmide ja projektide tasakaalustamatus seondus senise selgrootusega ennetustöös, prioriteedi ning läbiva telje puudumisega. Loodan, et oktoobris vastu võetud arengusuunad ei jää paberile ja et me suudame neist kinni pidades suurendada turvalisust tegelikult. See on hädavajalik terve ja turvalise inimliku ühiskonna arenguks.

Kriminaalpoliitika arengusuundades ei ole jäänud tähelepanu alt välja ka kirik. Sotsiaalsete ennetusmeetmete all mõistetakse süütegusid põhjustavate tegurite mõjutajana nii sotsiaal-, haridus-, pere- kui ka kirikupoliitikat. Tõsi küll: sellist asja nagu kirikupoliitika valitsusprogrammis paberil ei ole. Küll aga on paberil raamkokkulepe Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu vahel. Mitmendat aastat töötab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Vabariigi Valitsuse ühiskomisjon oma mitme alakomisjoniga. Pean kindlasti oluliseks, et kui jõuame oma Eesti SITRA loomiseni, et siis ka selle töösse kaasataks kiriku volitatud esindajad.

Järgmise aasta riigieelarves ( maht 47 miljardit, sellest 5,3 miljardit tõukefondidest) ei puudu ka rida kirikute toetamisest. eesti Kirikute Nõukogu kaudu jagatakse projektimeetodil 4 900 000 krooni. Vastavalt Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu vahel 17. oktoobril 2002 sõlmitud ühishuvide protokollile finantseeritakse eraldisest järgmisi kulusid:
  1. Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni vaimulikud saated;
  2. Toetus vaimulike teenimisele väljaspool kogudusi;
  3. Kirikutevahelise noortetöö toetamine;
  4. Kirikute Nõukogu ja Konsistooriumi toetamine.
Eelarve on eelmise aastaga võrreldes enam kui miljoni võrra suurenenud.

Lisaks on Vabariigi Valitsuse ja Eesti Apostelliku Õigeusu Kiriku vahel 4. oktoobril 2002 sõlmitud ühishuvide protokoll, mille põhjal renoveeritakse riigipoolsete toetuste abil sakraalhooneid kogusummas 35,5 miljonit krooni, millest 20 000 000 on tuleva aasta eelarves. Ja veel on eelarves ka sakraalehitiste renoveerimise programm mahuga 4000 000 krooni.

Konkreetsemalt meid huvitavas õiguskaitse ja turvalisuse valdkonnas väärivad äramärkimist järgmised ühistegevused:

Ohvriabi koordineerimine ja arendamine.

Kuriteoohvritega tegelemine Eestis on alguse saanud 1994. aastal, mil EELK kriminaaltöö juhataja initsiatiivil grupp vanglast vabanenutega töötavaid kiriku erisotsiaaltöötegijaid asutas mittetulundusühingu Kuriteoohvrite Toetamise Ühing “Ohvriabi” (Victim Support), mis registreeriti 1995 aasta jaanuaris. Nimetatud ühing on tänaseni kiriku ja rehabilitatsiooniasutuste koostööpartneriks ning siinkõnelejal on au olla selle ühingu juhatuse esimees. Ühingusse kuulub täna üle saja inimese, mis on eestisuguse väikeriigi kohta märkimisväärne arv. Ühingul on paarkümmend lepingulist koostööpartenrit nagu Tallinna Politseiprefektuur, Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus, Naabrivalve ühing, Usaldustelefon jpt. Kriminaalpoliitika arengusuundades on ette nähtud kuriteoohvritele toimiva tervikliku ennetus- ja abisüsteemi loomine aastaks 2010. Selle käigus tõstetakse kurjategijatelt väljamõistetava sundraha suurust (millega saavutatakse järgmiseks aastaks laekumine 7 500 000 krooni, mis suunatakse ohvritele kompensatsiooni maksmiseks ja abisüsteemi kujundamiseks. Vastavalt sellele on ette nähtud luua maakondadesse 16 ohvriabi teenistust, millest igas töötab 2 inimest. 2004 aasta novembris alustatakse neile koolitust ja sõlmitakse töölepingud. Otsene täiendav kulu on aastal 2004 selleks 2001 500 krooni (seni 440 000 krooni aaastas). Juba kolmandat aastat koordineerib Sotsiaalministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel ohvriabi teenuse osutamist EELK.

See koordineerimine sisaldab järgmisi tegevusi:
  1. Üleriigilise ohvriabiteenistuse juhtimine ja võrgustiku arendamine, ohvriabiteenuse administreerimine, töökorralduse ja sisemise kontrolli mehhanismi tagamine.
  2. Üldsuse teavitamine ning ohvreid kujundava avaliku arvamuse kujundamine.
  3. Koostöö arendamine rahvusvaheliste ja teiste riikide organisatsioonidega.
  4. Eelolevate aastate tegevuskava väljatöötamine ja selleks vajalike ressursside taotlemine ja otsimine erinevatest allikatest.
Tegemist on unikaalse ja hästi toimiva skeemiga, mis võiks rakendamist leida ka teistes euroopa maades.

Siseministeeriumil on kavas ka järjekordne ohvriuuring (Victim Survey) maksumusega 460 000 krooni. Sellega tahetakse saavutada Eesti õiguskorra ja politseitöö võrreldavus rahvusvahelisel tasandil. Politseiametile seatud peaeesmärgid on tuleval aastal:
    1.
  1. politsei töökorralduse optimeerimine (üleminek neljale prefektuurile); 2.
  2. enim turvalisust mõjutavate rikkumiste ennetamine, tõkestamine ja avastamine ( vägivallateod ja narkootikumidega seonduv); 3.
  3. Kogukonnakeskse politseitöö juurutamine (politsei usaldusväärsuse suurendamine); 4.
  4. kuritegevusevastase võitluse tõhustamine rahvusvahelisel tasandil (Põhjamaadega tehtava koostöö arendamiseks sideohvitseri lähetamine Soome).
Sellel foonil on koostööst kirikuga oluline ära märkida Vanglate peakaplani juhtimisel tehtav ettevalmistustöö politseikaplanaadi rakendamiseks. Juba järgmisel aastal alustatakse sellekohast pilootprojekti ja usun, et peakaplan Igor Milleril on põhjust mõtteid vahetada nii Carita Pohjois –Pirhoneniga kui ka Soome Politseiameti ametnikega.

Kirik ja riik otsivad lahendusi.

Nagu mäletate tõdesin oma ettekande algul kiirust ja materiaalsele edule orienteeritust. Need kaks omadust on iseloomustanud Eesti edu ühelt poliitiliselt ja majanduslikult mudelilt üleminekul teisele. Sellel on olnud oma hind. Tänaseks on seda mõistnud nii Vabariigi Valitsus kui kolmas sektor, survegruppidest ja uusvasakpoolsetest rääkimata. Juba viie aasta eest väljendasin Tallinna vaimulike koosolekul seisukohta, et kiire areng on loonud eeldused sotsiaaldemokraatia võimuletulekuks. See olekski kindlasti nii, kui eesti demarid ei oleks nii lõhestatud ja nõrgad. Tänane valitsuskoalitsioon, mis koosneb liberaalidest, konservatiividest ja maaerakonnast näeb Eesti ja enese võimalust hoolivas konservatismis, ausas ja uuenenud poliitikas, mis väärtustab esmalt inimest. Ka majandusedu eeldusena näeme investeeringut inimesse, Valitsuskoalitsiooni esimene prioriteet on haridus. Ma väidan, et situatsioon on soodne ka kirikule: kaia veidi asjade arengust ees, sünnitada sotsiaalseid dialooge ja trialooge; integreerida enese ümber kolmandat sektorit erinevate hoolekandeliste ja haridusprogrammide kaudu. Nõnda oleks võimalik leida üles Euroopa majandusedu taotlemisel kadumakippunud kristlik väärtuskese. Nõnda oleks võimalik täita ka Euroopa Kirikute Konverentsi lootus kirikust kui Euroopa hingestajast ning elustajast.

Indiaanlastel on lugu kiirustavast mehest, kes korraga seisatab kõigile mõistetamatul kohal, põhjusel ja ajal. Kui temalt küsitakse, miks ta seda teeb, sdiis vastab mees: ma ootan oma hinge järele. Ma soovin, et eesti riik ja Eesti kirik suudaksid üksteist tasakaalustades leida hoolivuses ja heatarkuses oma hinge ning koostöös rajada terve ja turvalise inimliku ühiskonna. Ainult nõnda ehitaksime oma maja kaljule. Ainult nõnda jääb see püsima.