Ohvrempaatia Programmi tutvustus

Ohvriempaatia programmi koostamise põhimõtted.

Ohvriempaatia programm on väljatöötatud Keili Kollamaa magistritöö (Akadeemina Nord) raames 2009 aastal. Esmaskordeslt läbi viidud Murru Vanglas 2009. aasta alguses kinnipeetavate seas.

2012. aastal kohandati sama programm läbiviimiseks koolides.

Programmi koostamise vajadus oli ajendatud probleemist, et õpilastel puudub võimalus rahulikus keskkonnas analüüsida enda käitumist ja selleni viinud asjaolusid ning sellest tulenevalt leida sisemist lepitust nii iseenda tunnete ja mõtete kui ka ohvriga. Tähtis on, et suureneks õpilaste eneseteadlikkus ja empaatiavõime. Õpilaste empaatiavõime suurenemine vähendaks uute probleemkäitumiste sooritamise riski, must-valget maailmanägemist, teiste süüdistamist ja eneseõigustamist ning välistaks vastanduva suhtumise. Kiusajad ja nende ohvrid vajavad vahendamist.

Vahendamisprogrammide idee pärineb restoratiivse õiguse põhimõttest. Restoratiivne õigus on õigusteooria, mis rõhutab kriminaalsest käitumisest põhjustatud kahju parandamise olulisust. Seda saab kõige paremini saavutada kõiki osapooli (ohver, kurjategija, kogukond) hõlmava koostöö kaudu. Restoratiivse õiguse mõjust annab ülevaate 5 riigis läbi viidud kokku 63 empiirilise uuringu meta-analüüs, kus leiti selge seos uuringus osalemise ja järgneva kuritegeliku käitumise vahel ja mis demonstreeris retsidiivsuse taseme langust 9% kuni peaaegu 27%ni ohvri – kurjategija vahendusprogrammides osalejate puhul (Umbreit 2002).

Restoratiivseid programme iseloomustavad neli võtmeväärtust:

1)      Kohtumine: võimaluste loomine ohvritele, kurjategijatele ja kogukonna liikmetele, kes soovivad kohtuda kuriteost ja selle järelmitest rääkimiseks.
2)      Heastamine: ootus, et kurjategija astub samme põhjustatud kahju heastamiseks.
3)      Taasintegratsioon: püüab taastada ohvrite ja kurjategijate staatust ühiskonnaliikmena.
4)      Kaasamine: annab kuriteo osapooltele võimaluse lahenduse leidmises osaleda.

Restoratiivne õigus on ohvrikeskne reaktsioon kuriteole, mis annab võimalused neile, kes kuriteost kõige enam puudutatud saavad – ohver, kurjategija, nende perekonnad ja kogukonna esindajad – olla otseselt kaasatud kuriteost põhjustatud probleemide lahendamisse. Restoratiivne õigus tugineb väärtustele, mis rõhutavad protsessis aktiivsema osalemise võimaluste tähtsust: kuriteoohvritele toe ja abi pakkumine; kurjategijate otseselt vastutavaks tegemine inimeste ja kogukonna ees, kelle õigusi nad on rikkunud; ohvrite emotsionaalsete ja materiaalsete kaotuste heastamine (võimalikul määral); mitmesuguste võimaluste pakkumine dialoogiks ja probleemilahenduseks sellest huvitatud kuriteoohvritele, kurjategijatele, mõlemate perekondadele ja teistele tugiisikutele; kurjategijatele võimaluste pakkumine oskuste arendamiseks ja taasintegratsiooniks kasulikku kogukonnaellu; üldsuse turvalisuse tugevdamine kogukonna ehitamise kaudu (Umbreit 2001).

Vahendusprogrammidest (Umbreit 1998) noorte kurjategijatega on kindlaks tehtud järgmised asjaolud:

1)      Nelja kaheaastase programmi puhul andis 95% vahendamisseansse eduka kokkuleppe ohvri finantskahjude hüvitamise osas.
2)      Ohvrid, kes kohtusid kurjategijatega koolitatud vahendaja juuresolekul, olid õigussüsteemiga rahul suurema tõenäosusega kui sarnaste tunnustega ohvrid, kes läbisid standardse kohtuprotsessi (79% versus 57%).
3)      Pärast kurjategijatega kohtumist olid ohvrid vähem hirmul korduvohvristumise ees.
4)      Kurjategijad, kes ohvritega kohtusid, viisid oma hüvituskohustused lõpule suurema tõenäosusega kui samasugused kurjategijad, kes ei osalenud vahendamises (81% versus 58%).
5)      Vahendamises osalenud kurjategijate retsidiivsuse tase oli madalam kui mitteosalenud kurjategijatel (18% versus 27%).
6)      Vahendamises osalenud kurjategijate järgmised kuriteod olid kergemad.

 

Politseinik Caroline G. Nicholl (1999) koostas ülevaate restoratiivsest õigusest osana laiemast tööst kogukonna politseitöö, kogukonnaõiguse ja restoratiivse õiguse kohta tuleviku politseitöös. Ta leidis järgmist:

a)      Ohvri – kurjategija vahendamise peamine põhimõte on vabatahtlik osalemine, kaasatus probleemi kindlakstegemisse (kuriteo tagajärgede kindlakstegemine) ja lahendusse (konsensuseni jõudmine plaani osas).
b)      Ohvri – kurjategija vahendamine on protsess, mis mobiliseerib kogukonna liikmed kuritegude lahendamisse ja ennetamisse.
c)      Ohvri – kurjategija vahendamine purustab nii ohvri kui kurjategija stereotüüpsed kuvandid, vähendab hirmu ja edendab arusaamist sellest, miks kuriteod toimuvad ja milline on nende täielik mõju.
d)      Lepitamine toimub siis, kui kurjategija tunnistab oma tegude inimlikke tagajärgi ja kui ohver näeb kurjategijat kui teist inimest, mitte koletist. Sellise lepitamise saavutamise võti on dialoog, kus väljendatakse isiklikke tundeid ja tõde ilma tõendamiskohustusest ja seadustest tulenevate piiranguteta.

Kurjategijate jaoks on taastamisprotsess teistsugune, kuna tavaliselt ei koge nad omaenda kuriteo tagajärjel varalist kaotust või vigastust, kuigi mõnikord on varaline kaotus või vigastus kuriteo põhjuseks. Samas on üldjuhul vaja taastada arreteerimisega seostuvat väärikust. Kui on olemas haigetsaanud ohver, siis pole mingit väärikust selle eitamises, et midagi häbenemisväärset oleks toimunud. Üldiselt saab väärikust kõige paremini taastada häbile silmavaatamisega, vastutuse võtmisega ohvri kannatustega seotud halbade tagajärgede eest ja siira vabandamisega. Restoratiivse õiguse ülesanne on selline väärikuse taastamise institutsionaliseerimine kurjategija jaoks.

Grupi komplekteerimisel on olulised järgmised aspektid:

  •     Grupitöö alustamisel on oluline teha valik vabatahtlikkuse alusel nende õpilaste seast, kes on kokku puutunud koolivägivallaga ja seda kiusajana.
  •     Grupitöösse võiks kaasata korraga 6 – 8 ühesuguse emakeelega õpilast.
  •     Grupitööd viib läbi juht, kellel võiks võimalusel olla psühholoogia baasharidus.
  •     Oluline on etteantud teemades püsimine ja tähelepanu juhtimine teemast kõrvalekaldumisel.
  •     Paralleelselt grupitööga on vaja probleemsed grupi liikmed suunata psühholoogilisele nõustamisele individuaaltöö vormis.
  •     Kohtumised toimuvad 1 kord nädalas, 60 minutit.

Erinevad teemad, mida programmi kohtumiste raames käsitletakse on:

1. Oma tunnete jagamine;
2. Ohver ja tema tunded;
3. Empaatiavõime ja moraalne areng;
4. Väärtushinnangud;
5. Video vaatamine (mis on spetsiaalselt programmi jaoks filmitud) ja analüüs;
6. Kodutöö esitlus ja analüüs;
7. Vastutuse võtmine;
8. Teistkordselt ohvrist rääkimine.

 

Programm sobib läbiviimiseks vanglates, kriminaalhoolduses, samuti rehabilitatsioonikeskustes ja erikoolides ning tavakoolides.

Koolitajaks on psühholoog Keili Kollamaa-Rander.