EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS ON SEISUKOHAL, ET VÄHEMALT 25 AASTA MÖÖDUMISEL TULEKS ELUAEGSELT VANGISTUSSE MÕISTETUD ISIKU KARISTUSE PÕHJENDATUST UUESTI HINNATA.

EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS ON SEISUKOHAL, ET VÄHEMALT 25 AASTA MÖÖDUMISEL TULEKS ELUAEGSELT VANGISTUSSE MÕISTETUD ISIKU KARISTUSE PÕHJENDATUST UUESTI HINNATA.

Vinter jt vs Ühendkuningriik, Suurkoja otsus 09.07.2013, avaldused nr66069/09, 130/10, 3896/10

Eesti Vabariik on kahetsusväärselt ainus riik Euroopas, kus võimalikku vabastamist ei võeta arutusele enne 30 aasta möödumist karistuse kandmise algusest. Teise erandina mõjub hirmutavalt Holland, kus vabanemisvõimalus puudub. Eestkosteorganisatsioon Council for the Administration of Criminal Justice and Protection of Juveniles hindab olukorda Euroopa Nõukogu soovituste ja Euroopa Liidu tavadega vastuolus olevaks ning on teinud ettepaneku ennetähtaegse vabastamise seadustamiseks (Barendrecht 2008).

Põhjamaades on ennetähtaegse vabanemise võimalus 9 – 12 aasta möödumisel süüdimõistmisest, Rootsis kaotati eluaegne vanglakaristus ning mindi üle tähtajalisele vangistusele ülemmääraga 18 aastat. Islandi seadus võimaldab küll mõista eluaegse karistuse, aga seda võimalust ei ole kasutatud alates 1940. aastast. Poolas ja Lätis on vabanemisvõimalus 25 aasta järel.

Balti Kriminaalpreventsiooni Instituut on teinud ettepaneku kehtestada eluaegse vangistuse pikkuseks maksimaalselt 25 aastat ning võimaldada esmakordselt karistatutel taotleda ennetähtaegset vabastamist 15 – 18 aasta möödumisel, korduvkurjategijatel hiljem. Nimetatud ettepanek tehti EV Justiitsministeeriumile peale eluaegse karistuse teemadel läbiviidud rahvusvahelist konverentsi, mis toimus Põhjamaade Ministrite Nõukogu abil Tallinnas 16.10.2008. 

Eluaegse ja pikaajalise vangistuse osakaal näitab kasvutendentsi kogu maailmas ja nii ka Euroopa Liidus. Sellega kaasnevad kinnipeetavate vananemine, vaimse ja füüsilise tervise halvenemine ja ravile, rehabilitatsioonile ja abivahenditele  tehtavate kulutuste kasv riikide eelarves. Ka Eesti vanglasüsteemis tuleb ette näha geriaatrilise kompetentsi, erivarustuse ja medikamentide ning ehituslike meetmete vajalikkust. Inimlikum ja praktilisem on kaotada eluaegne vangistus ning oluliselt vähendada pikaajalise vangistuse osakaalu.