Imed ja Inglipuud
Kui esimest korda Prison Fellowshipi Angel Tree programmist kuulsin, ei olnud ma veendunud, et selle abil oleks võimalik mingit sisulist muutust esile kutsuda. Arvasin, et see on lihtne projekt, mida läbi viia, aga ei uskunud, et tegevus üle ühe jõuluaja kestaks. Siiski toimub Inglipuu järgmisel aastal juba viiendat korda. Projektimeeskonna võib lugeda üles ühe käe sõrmedel. Need on inimesed, kes tegevusega püüavad pisutki vähendada seda lõhet, mis on tekkinud kinnipeetava ning tema lapse vahele. Meie Inglipuu-aastate sisse on mahtunud palju üllatusi, emotsioone ning muutusi. Seda nii programmis eneses kui ka osalevates inimestes.
Programmi sisuks on kinnipeetavate lastele jõulukingituste tegemine. Eestis valmistavad kinnipeetavad kingid ise. Materjaliks on talgikivi, millest on võimalik õigete vahenditega kergesti huvitavaid asju meisterdada. Õigeteks vahenditeks on sedapuhku umbes 20 cm pikkused rauast piigi ning viili ristsugutised, millega esmakordselt vanglaväravate läbimine tundus sel hetkel paraja imena.Vanglapersonal oli samuti äraoleval seisukohal. Võis märgata kahtlustavaid, isegi pisut süüdistavaid pilke, mis justkui küsisid: “Mida te ometi mõtlete? Miks te meid segama tulite?“
Siiski nägime ka teistsuguseid pilke. Selliseid, mis vaatasid armastavalt oma kätetööd. Selliseid, mille suunajad mõtlesid murelikult, kas saavad hakkama. Need olid meeste pilgud, kes olid vangis olnud aastaid ning mitmed neist on ilmselt tänagi seal. Mõned neist olid eluaegsed vangid, kelle vabastamistähtaeg on teadmata kõigile. Nad kõik on lõigatud ära tavapärasest keskkonnast ning oma peredest ja sunnitud elama oma elu reeglite järgi, mis ei ole nende enda loodud. Neilt on võetud ära võimalus otsustada, sest minevikus on nende tehtud otsused valed olnud. Nad on tätoveeritud ja lihastes, neil puudvad mõned hambad ning nad kannavad vale tugevusega prille, nende riided on küll ühesugused, kuid nad on pidevalt valmis oma positsiooni kaitsma- natuke nagu metsloomad džunglis. Nad on aga siiski inimesed ja sellistel hetkedel võib märgata, kui haavatavad me tegelikult oleme.
Mehed jutustasid, kuidas lapsed neid kodus ootavad. Kuidas nad telefonis juba ütlesid, et saadavad kingituse ning kui elevil lapsed on. Nad ei rääkinud sellest, kui elevil nad ise on, et lapsele midagi anda saavad, aga kõike ei peagi välja ütlema. See tunne peegeldus igas nende pilgus, millega nad oma kingitust vaatasid, igas mõttepausis, mille nad oma töös tegid. Pole küll eriline ime, et vanemad oma lastest hoolivad, kuid kinnitust näha on imeline sellegipoolest.
Järgnevatel aastatel oleme kohtunud kokku veel ligi 30 mehega. Kingitused on erinevad, kuid pilgud üsna sarnased. Ei ole võimalik lõhkuda sidet vanema ning lapse vahel. Seda on võimalik suruda sügavale peitu, et lahusolek nii valus ei oleks, aga kui need kanalid hetkekski avada, näeme seda taas. Kogu seda valu ja samuti ilu.
Sel aastal võtsime eeskuju Costa Rical loodud projektist, mille nimi tõlgituna on Jutusta mulle. Lisaks meestele kaasasime nüüd projekti ka naised. Noortefondi toetusel andsime kuuele naisele võimaluse oma lastele muinasjuttu lugeda. Mitte küll tema voodiäärel istudes, aga siiski. Salvestasime kõik jutustused, töötlesime heli ühtlaseks, lisasime muusikat ning natuke kommi ja toimetasime emade sõnad mp3-pleieritel lasteni.
Hoolimata Costa Rica projektijuhi hoiatustest oli protsess minu jaoks siiski oodatust palju emotsionaalsem. Ja mitte ainult minu jaoks. Osalevad naised olid algusest peale pisut ebakindlad, kuid esmalt pigem tehnikakartusest. Olles aga ruumis maha istunud ning veidi vaikuses juttudega tegelenud, hakkasid tekkima esimesed pisarad. Seejärel tõusis esimene naine, kes ütles, et ta ei suuda seda teha. Siis teine…
Lindistamine oli nende jaoks emotsionaalselt kohutavalt ränk. Mõtted läksid lastele ning eelnevale elule. Üks naine rääkis, et tahab jutustada lugu oma lapselapsele. Algul valis ta muinasjutu Okasroosikesest, sest see olevat tüdruku lemmik. Mõne aja pärast mõtles naine ümber, valis teise, lühema, sest tundis, et ei ei pea vastu. Lapselaps arvab, et tema vanaema reisib ümber maailma, külastab toredaid kohti ja tuleb varsti koju, kott fotosid ning süda seiklusi täis. Kuidas siis seletada, miks nii sageli telefonikõne pisaratega lõpeb? Üks neiu jutustas oma viiest lapsest, kes elavad lastekodus ning kellest osadega tal rääkida ei lubata. Ta helistab ning saab erinevaid vastuseid. Ta ei mõista, mida ta tegema peaks ega tea, mis saab siis, kui ta vabaneb. Neiu ei saa aru, kas lapsed on veel tema omad või on hooldusõigus ära võetud. Tema on laste oma küll, seda võib näha tema punastest silmadest ning kuulda väriseva häälega loetud ridadest.
Selliseid lugusid on palju, täpsemalt ligikaudu 3278, mis on Eesti tänane kinnipeetavate arv. Vanemad on lastest lahutatud, sageli üsna pikaks ajaks. Arusaadavalt on tähtis, et inimene oma tegude eest ka vastutaks ning kui teod on halvad, ei saa ka järgnev reaktsioon meeldiv olla. Siiski ei tohiks unustada seda, et inimesed ei ole maailmas reeglina päris üksinda. Meil on emad, isad, onud, õed, mõnel meist vanavanemad ning paljudel ka lapsed. Need on inimesed, kes meist hoolivad ning kes meie pärast muretsevad. Need on inimesed, kellest meie hoolime ning kelle pärast muretseme. Need on inimesed, kes ei ole meie valikutes süüdi, kuid kes siiski nende tagajärgi kannatavad. Neist lahusolek ei ole loomulik ning kui see olude sunnil siiski juhtuma peaks, on vajalik, et mõlemal poolel säiliks kindlustunne, et kui see aeg ükskord läbi saab, on teine siiski meie jaoks olemas.
Selleks on vaja suhteid hoida, neid toita. On vaja hoolida ning näidata, et hoolime. Alati ei ole meie tunded teiste jaoks siiski päris iseenesestmõistetavad. Peame neid väljendama ning vahel ka otse välja ütlema. Kui laps kuuleb oma ema häält vaid läbi telefoni, kas see suhe saab siis püsida ning areneda? Kui laps kuuleb isast vaid ema kaudu, kes teda enam armastada ei suuda, kas selline suhe saab üldse tekkida?
Igaüks meist on vastutav oma lähedaste eest. Me ei tohi sealjuures unustada, et meie lähedased on seda ka kellegi teise jaoks. On vajalik, et peaksime kogukonnana alati meeles, kui väga me inimestena tegelikult seotud oleme. Kui väga meie teod ja tegematajätmised tegelikult ümbritsevat maailma mõjutavad ning muudavad. Pidagem siis meeles, et need inimesed, kes on teiselpool trellitatud aknaid ja lukustatud uksi, on samuti inimesed. Nad on samuti osa meie ühiskonnast ning neil on samuti pered, kellest nad hoolivad. Me ei tohi lasta ka neil seda unustada, veel vähem siis nende lähedastel.
Inglipuu on vaid üks võimalus, mille kaudu väljendada oma huvi ümbritseva vastu. Igaüks võib oma vahendid ise valida, kuid huvi peab tundma. Usun, et leides endale sobivaima viisi, suudame aidata ka meie läheduses ekslevatel inimestel tee leida ning sellel püsida.
Teksti autor: Eva Üprus.